/nginx/o/2019/07/15/12366781t1h4384.jpg)
Võib öelda, et Viljandimaa mees Endel Kabral sapakatest üht-teist ikka teab. Aastakümnete jooksul pole ta mitte lihtsalt nendega sõitnud ja neid putitanud, vaid sõitnud meistriväärilisel kiirusel ning teinud mitmele sellisele nõnda põhjaliku remondi, et kõlbab Ugalaski näidata.
«Peenviimistlemist on siin veel palju,» nendib 78. eluaastat käiv Kabral ühes Viljandi garaažiboksis ümber oma beeži värvi varanduse käies.
Zaporožetseid peensusteni mittetundva inimese silmis on too ZAZ-968M viimase seibini valmis. Aga tutkit! Näiteks pagasiruumi (see on siis auto esiosas, eks ole) serva tihend on puudu. Ja küttetorus, sindrinahk, on kolmiku ligidal auk. Peremees näitab kapoti all (masina tagaosas) sõrmega kohale, kus see on pleki taga peidus. «Praegu on mul pandud otsetoru,» ütleb ta ning osutab sellelegi.
Ja siis on veel mure karburaatori nõelaga, täpsemalt selle peal oleva pisikese plastist rõngaga. See on omadega läbi. Teate küll, keemia kütuse sees teeb oma töö. Oleks ainult kuskilt uut juppi võtta! «Õnneks annab 08 omast aretada,» teab Endel Kabral.
Kahekümnendates eluaastates inimesedki võivad Endel Kabrali värske ilmega sõiduvahendit lähemalt takseerides nostalgiapahvaka saada. Nimelt on selle tagumisel numbrimärgil numbrite ja tähtede vahel kleeps, millel ilutseb «97». Kas mäletate, kuidas üheksakümnendatel ja nullindate algul näitasid niisugused kleepekad, kas ülevaatus on tehtud?
Tänavu 27. märtsi õhtul kandis sama sapakas aga teistsugust, butafoorset numbrimärki, millele oli kirjutatud «ПАН-CO 2». Kes jälgis Ugalas asetleidnud teatriauhindade jagamist, teab, millest jutt. Mäletatavasti põristas gala finaalis lavale Zaporožets koos nelja Voldemar Pansoks kehastunud näitlejaga. See oli toosama auto. Lavastaja Tanel Ingi muljetas hiljem Sakalas, kuidas ZAZ-965 ehk maanteemuhu entusiaste koondav Muhuklubi sõiduvalmis eksemplari mööda kogu Eestit taga otsis. «Mootorid võetakse talveks sapakatelt maha,» selgitas ta.
Lõpuks siiski näkkas ja seda veel hästi ligidalt. Endel Kabrali auto, mille omanik oli ise taastanud, oli kaks nädalat tagasi värvimiselt tulnud. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu.
Endel Kabrali teed on aastakümnete jooksul ristunud terve pinu eri seisukorras sapakatega. Tema esimesed kokkupuuted nende autodega jäävad kuuekümnendatesse, niisiis jämedalt poolesaja aasta taha. Kõige põnevam Zaporožetsitega seotud periood oli Kabralil aga aastatel 1970-1971. Viljandi autobaasis marsruuttaksojuhina töötades sai ta koos kolleeg Mati Meriloga endale kogenud autosportlase Rein Silla vana võistlusauto ZAZ-965, mida ta kutsub küürakaks.
«Silla Rein sai endale eksperimentaaltsehhist kaks uut 968 ja küürakas oli parasjagu laiali. Nii ta andiski vana auto meile ja hakkas meid õpetama,» meenutab Endel Kabral ning lisab, et algul oli just Merilo entusiastlikum pool.
Juba esimesel aastal pääsesid nad võistlema Nõukogude Liidu meistrivõistlustele Armeenias. Sellegi juures oli suureks abiks Rein Sild.
«Armeeniasse sõitsime me oma jala peal. Tol ajal ei olnud sellist asja, et võistlusautot veeti. Tõmbasime kõik varuosad ja rehvid katuseraamile ja läksime,» kirjeldab Endel Kabral. Jääb siis hetkeks mõttesse ja vangutab muiates pead. «Olime ikka ullikesed!»
Rallil oli kuni 1000-kuupsentimeetrise töömahuga mootorite klassis, mille alla Zaporožetsid klassifitseerusid, koos nendega 16 autot. «Ainult meie olime küürakaga, kõigil teistel olid uuemad sapakad,» tähendab Kabral.
Mõõduvõtt sai teoks meeletus kuumuses: päeval oli umbes 40 kraadi.
«Mootori temperatuurinäidik näitas kuni 120 kraadi – selle nõel oli kuhugi nuka taha ära kadunud,» ütleb Endel Kabral ja pahvatab naerma.
Ja need teed! Need polnud üksnes hingematvate tõusude ja langustega, vaid ka üle mõistuse kivised. «Sõit käiski põhimõtteliselt kivihunnikute otsas. Rehvid olid meil lõpuks täitsa otsas, kõik puha muhkus. Ja karteri põhja suutsime kah kivide peal korra katki sõita.»
Mees meenutab, et algul ei osatud neist kui vana autoga sõitvatest tundmatutest meestest midagi arvata. Võistluse käigus hakkasid aga meeskonnad järjest ära kukkuma ja nemad sõitsid muudkui edasi. Korra tuli mootor küll lahti võtta, ent muidu pidas nende tehnika päris hästi vastu.
«Jerevani ringrajal võttis muhk 110 sisse. Kolmanda käiguga! Neljas käik oli ka, aga kui selle sisse panid, siis midagi juurde ei tulnud,» muljetab Kabral.
Lõpuks tulid nad omas klassis viiendaks ja täitsid hoobilt meistrikandidaadi normi.
Järgmisel aastal võistlesid Mati Merilo ja Endel Kabral Liidu meistrivõistlustel juba uuema Zaporožetsiga. Ja tulid meistriks! Kabrali sõnul ei mõelnud nad 1971. aasta algul tiitlist, aga teisalt: milline inimene võistlustele ikka kaotama läheb? Ei läinud ka nemad. Konkurentsi iseenesest jagus. Ainuüksi niinimetatud tehasemeeskondi oli 14.
Muide, mõlemad mehed said olla nii sõitja kui kaardilugeja rollis. «Eesti spordi biograafilises leksikonis» on Endel Kabral märgitud 1970. aastal sõitjaks ja 1971. aastal kaardilugejaks.
Küsimus, kuidas siis sapakas kui üldse mitte kiireks sõiduks loodud autoke kiiruskatsel käitus, paneb Kabrali õlgu kehitama. «Teele me jäime ja masinat kummuli ei ajanud,» lausub ta. «Eks auto kallal sai igasugu asju tehtud: rattaid laiemaks ja nii edasi. Kiirused olid kah tollal väiksemad.»
Mõistagi tuli auto juures kõike ise teha ja juppe oli kah neetult raske saada. Kord sõitis Endel Kabral seepärast lausa Ukrainasse Melitopolisse, kus tehti Zaporožetsite mootoreid. Seal nägi igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks mootori katsetamise ruumi, kus jõuallikal lasti täispööretel unnata. Insenerid jälgisid seda teispool klaasi. Nägi isegi esimootoriga 968. Tuleb välja, et hilisema ZAZ Tauria mootorit katsetati vanema sapaka kere peal.
Hästi käima läinud autosportlasekarjäär kestis Endel Kabralil ühtekokku ligemale 15 aastat. Zaporožetsile järgnes markidest kõigepealt Moskvitš ja siis üsna varsti Žiguli. Aastate jooksul tuli ta mitu korda Eesti NSV meistriks ning pälvis Liidu meistrivõistlustel veel kolm hõbedat. Need medalid tulid koos kaardilugeja Arvo Rebasega, kelle kohta Kabral poetab meie kohtumise jooksul hulga kiidusõnu.
Kaheksakümnendate keskpaigas jõudis kätte aeg, mil oma harrastusega jätkamiseks oleks olnud tarvis nii rohkem aega kui raha. Peale tulid uued masinad, mida vägevasti forsseeriti, ja asi muutus üleüldse professionaalsemaks. Ning eks tolleks ajaks olnud juba omajagu sõidetud kah.
Luksust ainult rallisõiduga tegelda polnud Endel Kabralil kunagi, sest ta ei kuulunud ühegi tehase meeskonda. Kui «proffidel» olid oma mehaanikud ning võidusõidukombinesoonid, siis ülejäänute võistlusriided olid harilikud dressid. Ometi ei sütitanud need korrad, mil ässadele sai koht kätte näidatud, üleolevat tunnet, sest sõitjad olid üksteise suhtes kamraadlikud ja katsete vahel arutasid nad omavahel avameelselt, kellel kuidas läks. Üksnes see, mida on auto juures tehtud, oli rangelt salastatud.
«Aeg teeb oma töö ja palju läheb meelest ära. Ongi läinud,» tõdeb Kabral.
Pärimise peale, kas mälestus palju vaeva nõudnud rallisõidust on ikka ilus, mõtleb ta viivu ja kostab siis: «Tõesti on ilus.»
Praegu kuulub Endel Kabralile tegelikult lausa kaks oma kätega ennistatud sapakat: peale beeži 968M-i ka üks selline valge. Tolle autoga on ta käinud Saaremaal Tehumardi ralli veteranide kokkutulekul. Selle võistluse pani ta omal ajal kaks korda kinni.
Eelmisel kevadel müüs Endel Kabral ühe maanteemuhu maha. «See oli täisoriginaal,» märgib ta.
Õiglase summa eest on ta valmis ära müüma ka beeži iluduse – palju tal, pensionieas inimesel, neid autosid ikka vaja on. Aga nokitseda ja autodele nende kunagine hiilgus tagasi anda on mõnus.
«See ei käi nii, et lähed garaaži ja hakkad pihta,» selgitab ta. «Kõigepealt tuleb autole kolm-neli tiiru peale teha, enne kui tekib mõte: teeks praegu seda kohta.»
Muid nõukogude aja autosid peale Zaporožetsite ei ole Endel Kabral taastanud.
«Zaporožetsid ei maksnud vahepeal ju midagi,» põhjendab ta, kuid lisab, et nüüdseks on olukord muutunud ning ilusti korras sapaka eest küsitakse kena kopikat.
Pealegi on sapakad ju omapärased.
Vastus küsimusele, kumb on südamelähedasem, kas muhk või kandiline ZAZ, kõlab kiirelt: «Mõlemad on ägedad.»
Mitte iga Zaporožets ei ole nõndanimetatud maanteemuhk või ka lihtsalt muhk. Nii kutsutakse üksnes esimese põlve sapakat, mille tehasetähis on 965. Ja pole raske mõista, miks: see mudel on ümar.
Teise põlvkonna Zaporožets, 966 ja selle edasiarendus 968, on aga kandiline ning seda on rahva seas kutsutud seebikarbiks. Kui selle põlvkonna esimene pääsuke, mudel 966, tähistas mullu 50. sünnipäeva, korraldas Põlvamaal asuv Eesti maanteemuuseum oma õuel muhu ja seebikarbi kohtumise.
Mainigem veel, et vahet tehakse ka nii-öelda kõrvadega ja kõrvadeta seebikarbil. Kõigil 966-tel ja varasematel 968-tel on tagatiibadel väljaulatuvad «kõrvad», mille kaudu liikus kapoti alla mootorit jahutav õhk. 968 moderniseeritud variant, aastatel 1979–1994 toodetud 968M sai endale nende asemel aga harilikumad ribid.
«Kõrvadega» ja ilma nendeta seebikarpi on muu hulgas võimalik eristada tagatulede kuju järgi: esimesena mainitutel on need ümmargused, teisel kandilised.
Maanteemuhust kirjutas Sakala pikemalt eelmise aasta 16. juulil artiklis «Muhk ja Mini ehk Kaks rahva neljale rattale panemise tööriista». (Sakala)