Vaba mõte. Ajage mind vihale!

Inimene on üks imelik loom. Ta pasundab kogu aeg sellest, kuidas suudab armastada, hoolida ja andestada, aga ei saa nagu üldse aru, et tegelikult hoiab teda hinges sula viha. Loomult on inimene ju egoist. Igast heatahtlikust liigutusest loodab ta ennekõike endale mingit kasu tõusvat. Kui ma teen head, tuleb see ehk mulle tagasi. On ju nii? Isegi kõige altruistlikumad abistajad teevad seda ettekäändel, et nii on nad õigesti elanud. Ja õigesti elamine teeb ju head sellesama elu elajale endale.

Ühesõnaga, inimese headus on silmakirjalik ja jääb selleks, tahame seda või mitte. Teisiti me lihtsalt ei oska. Lõppeks pole ka vahet, mis selle headuse taga sünnib, sest ilma ükskõik milliste jõudude pealesurutud vagaduseta oleksime ammu välja surnud ja koos endaga kogu elu siin maakeral igavikutolmuna kosmose­avarustesse pühkinud.

Olgu peale, ma saan aru küll: liiga diibiks kisub see jutt.