Vaba mõte. Rahvas teile, kultuur meile

Inimesena võiksin ma isegi aru saada sisekaitseakadeemia, rahvakultuuri keskuse ja kõigi teiste asutuste töötajatest, kelle valitsus plaanib või on plaaninud pealinnast välja viia ning kes on sellele sõrad vastu ajanud. Kes siis ikka tahab oma armsa kodu müüki panna ja hakata kuskil võõras linnas uut elukohta ning abikaasale tööd ja lastele uusi koole otsima?

Viljandlasena mul tallinlaste vastu erilist kaastunnet paraku ei teki. Miks peaks mulle nende mure korda minema, kui mitte kedagi ei ole huvitanud need tuhanded, kelle töökohad on paarikümne aasta jooksul maakondadest pealinna või paremal juhul Tartusse viidud? Ka siinsed inimesed ei tahtnud oma kodu maha jätta ning nende lapsed kooli ja sõpru vahetada. Maakonnakeskuses (liiati väiksemates kohtades) korteri või maja müügist saadud rahaga ei saa kilulinnas isegi samaväärset eluaset osta, samas kui Mustamäe korteri hinna eest pakutakse Viljandis juba poolt paleed.

Kõrvalseisjal on ilmselt päris naljakas vaadata, kuidas kolimishirmus ametnikud provintsielu pelgavad. Olles aga ise selle ääremaa elanik, ei paista siin midagi eriti lõbusat. Kolimise vastaste argumentide põhjal tundub mulle üha rohkem, et Ülemiste keskusest lõuna pool elavad vaid metslased ja ebalased, uluvad ürghundid ning valitseb pilkane pimedus. Ja ometi on meid, metslasi, 900 000. Mõned meist on isegi lugema ja kirjutama õppinud.