Ma armastan Viljandit, sest...

Sandra Audova Foto: Aivar Aotäht

(Sandra Audova essee oli üks kahest Sakala ja VLND esseekonkursi võitjast.)

OLEN SISSERÄNDAJA. Viljandis pole ma sündinud ega kasvanud, tulin siia poolteist aastat tagasi noore ning elukogenematu gümnaasiumilõpetanuna. Folgilinna saabusin Eesti mõistes metropolist Tartust, olles endaga kaasa võtnud tiba snoobliku, metropollasele omase suhtumise väikelinna. Ülikooli erialavalikus olin rohkem kui kindel, kuid endamisi mõtlesin alati: «Pagan küll. Miks peab seda pakkuv kool ometi asuma sellises väikelinnas nagu Viljandi?»

Gümnaasiumis olin eneseteadlikult otsustanud, et väiksemasse linna kui Tartu mina oma ülikooliteed astuvat jalga ei tõsta. Aastad aga möödusid, tuuled pöördusid ning gümnaasiumi lõpuks olin mõistnud, et ainus eriala, mis mind positiivses mõttes lapselikult elevusse ajab, asub just enda välistatud väikelinnas.

Seetõttu alustasingi ülikooliteed põngerjaliku trotsiga: kõik, mis väikest Viljandit puudutas, oli mulle vastumeelne, sõitsin iga nädalavahetus koduse Tartu rüppe tagasi. Elades esimest korda iseseisvalt võõras linnas, oli mul tunne, justkui oleks mind jõhkralt juurtega kodusest ülikoolilinnast välja kistud, pandud Viljandi järvest niisutatud mulda ja öeldud: «Noh, kasva nüüd edasi.» Trotslik väikelaps minus aga trampis selle lause peale tugevalt jalgu ning keeldus kategooriliselt igasugustest muutustest.

Ma pole kunagi varem olnud liialt oma kodulinna patrioot, kuid võin, käsi südamel, öelda, et Tartu pole mulle kunagi armsam olnud kui Viljandis veedetud esimesel ülikooliaastal, kui minust kasvas eriti eesrindlik Tartu patrioot. Heietasin kursusekaaslastele heldinult õndsaid Tartus elatud aegu, kuni nad mind Viljandi reaalsusesse tagasi tõid ning püüdsid selgeks teha, et nüüd asub mu kodu just siinsamas Viljandis. Selle peale tõstis taas kord pead väike trotslik Sandra, kes hüüdis õhku suuri loosungeid, millest üks tugevamaid oli: «Ma ei kavatse kunagi seda linna hakata enda koduks nimetama!»

KOOLIAASTA MÖÖDUS tasapisi ning peagi saabus kevad. Sellega koos tulid ka esimesed soojad ilmad ja läbi akende tuppa tungivad päiksekiired. Kevade toodud päiksekiirte saatel toimuski minu ja Viljandi esimene leppimine, mis kuidagi sümboolsel kombel juhtus just Tartu tänaval. Soojade ilmadega ei söandanud enam toas passida ning Viljandi järve promenaad kutsus iga päikselise päevaga üha enam. Väikselt tänavalt alla järve äärde kõndimiseks valisin alati Tartu tänava.

Öeldakse, et kevad on armumise aeg. Just kevadel hakkasid minu ja Viljandi süda üha rohkem ühes rütmis lööma. Üha vähem kibelesin Tartusse ja üha rohkem tahtsin seigelda Viljandi värviliste majakestega tänavatel, üles leida kõik need armsalt viljandilikud kohad, millest olin varem vaid lugusid kuulnud.

Jalutades mööda Tartu tänavat, mis oma puna-rohe-kollakate majade ja Viljandile omase lustliku kallakuga lookles järve poole, mõistsin üha enam, mis on see Viljandi ilu ja armsus, millest kõik olid mulle pajatanud. Pea iga maja aknad ja uksed olid omaette kunstiteosed, mis kõik koos lõid üksmeelse viljandiliku terviku. Vantsides üles Viljandile omastest mööda mäge looklevatest tänavatest, tasus mäe tippu jõudmine iga kord ära. Mööda mäekülge jooksev omanäoliste majade rida, mis lõppes Viljandi järvega – see vaade on see, mida nähes iga vantsimisest valus lihas valutamise järele jättis ning lihtsalt vaatas ja imetles.

Ja nii avastasingi, et kui mõned kuud tagasi heietasin oma Viljandi sõpradele lugusid Tartust, siis nüüd on kaardid pöördunud. Seekord olid mu heietuste ohvriks hoopis tuttavad tartlased, kes pidid taluma eeposepikkusi lugusid sellest, kui ilus ja ilusalt kodune on Viljandi.

KOGU EELNEV ONGI põhjus, miks ma Viljandit armastan. Lisaks kõigele, mis on Viljandis armastusväärset, on minule aga hinnalisim avatud ja positiivne mõttemall, mille Viljandi on mulle kinkinud.

Elades teist aastat siin folgilinnas, ei kujuta ma end ette üheski teises Eesti linnas niivõrd lahedat ülikooliteed astumas. Varasemast Viljandi väiksusest on saanud mugav kompaktsus, hallidest tänavatest värviküllane teekond ning võõrastest viljandlastest sõbrad. Ja endalegi üllatusena on sellest väikelinnast saanud mu kodu.