Vägivallatsemist on märgatud ka mitmel teisel spordialal

Viljandlane Reikko Jents on oma poegadega käinud jalgpallivõistlustel ning märganud sealgi vägivaldset käitumist.

«Vene võistkondades andsid nii isad kui treenerid juba kuue- või seitsmeaastastele poistele vastu vahtimist. Häda on selles, et soov oli iga hinna eest võita,» rääkis ta.
Jäähokivõistlustel pole Jents midagi sellist tähele pannud. «Tõsi, Narva hokitreener on rõõmuga vaadanud, kuidas seitsmeaastased poisid jääl üksteist klohmivad. Aga need kähmlused jäävad vaid jää peale.»

Viljandi maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Ilmar Kütt märkis, et tema vanemate füüsilist vägivalda noorte võistlustel kohanud pole. «Küll olen märganud, et vanemate võidutahe on tihti suurem kui lapsel. Seda saab näha kas või ümber Paala järve jooksul, kus vanemad väikeste lastega kaasa jooksevad ja neid tagant utsitavad. Ema hüüab näiteks: «Jookse, jookse, mis sa vahid!»»

Tallinna ülikooli õppejõu Kaarel Zilmeri arvates ei ole vägivaldne käitumine Eesti spordis valdav. «Vahel olen mõnda karjuvat treenerit näinud, aga see on nende stiil ja hiljem on kõik sõbralik,» lausus ta.

Zilmer on vahel siiski märganud, et vanemad sunnivad lapsi tagant rohkem, kui mõistlik oleks, püüdes ellu viia oma täitumata unistusi. Ta rõhutas seda, et nii toimides võib tagajärg olla vastupidine. «Laste arengusse ja võimete arendamisse tuleb suhtuda üsna rahulikult. Noores eas võitmine ei tohi olla eesmärk omaette. Juba see on väärtus, et laps sporti teeb.»

Zilmeri hinnangul on vanemad lastele sportimises enamasti suureks toeks. «Võtame kas või Jaak Mae, Andrus Veerpalu või Algo Kärbi — nende kõigi sportlaseteel on vanemad väga tähtsat rolli mänginud nii rahaliselt kui moraalselt,» nentis ta. «Muidugi kui lugeda Kristina Šmiguni raamatut, siis seal on kõiksugu seiku. Samas ongi oma laste treenimine üsna keeruline asi.»

Tagasi üles