Vaba mõte. Muinasjutt pole tõejärgse ajastu sünnitis

Marko Suurmägi
, peatoimetaja asetäitja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellisena ringleb pilt Vashon Islandil puusse kasvanud rattast sotsiaalmeedias, Neile, kes tahaksid nüüd toda ratast vaatama sõita, olgu öeldud, et vaatepilt pole enam selline. Aasta alguseks oli jalgrattalt kadunud esimene ratas ja vändad ning selle esihark oli pooleks murtud.
Sellisena ringleb pilt Vashon Islandil puusse kasvanud rattast sotsiaalmeedias, Neile, kes tahaksid nüüd toda ratast vaatama sõita, olgu öeldud, et vaatepilt pole enam selline. Aasta alguseks oli jalgrattalt kadunud esimene ratas ja vändad ning selle esihark oli pooleks murtud. Foto: Reuters

1914. aastal pani üks noormees oma ratta USA-s Washingtoni osariigis soo serval puu najale ja läks maailmasõtta. Seal langes ta kangelasena. Tema pere jättis ratta mälestuseks samasse kohta. Väike puu, mille najale ratas oli seatud, haaras tolle oma embusesse ja kasvas koos rattaga suureks. Justkui mäletusmärgiks tollele kangelasele.

On ju ilus lugu? Puu sisse kasvanud ratas on kenasti olemas, tuhanded turistid käivad seda vaatamas ja meenutavad kangelast, kes langes oma riigi ja maailmarahu eest. Legend püsib ja ringleb. Mis siis, et too ratas on valmistatud millalgi 1940. aastatel; mis siis, et 1914. aastal ei osalenud USA maailmasõjas, ja mis siis, et tolle ratta omanik sai sõiduvahendi suurust arvestades olla vaevalt kümneaastane.

Kui üks legend on nii ilus ja selle taga on kangelane, oma riigi eest langenud sõdur, ei saa ju faktid hakata seda segama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles