«RIIGI JA KOHALIKU omavalitsuse üksuste ametiasutused peavad vastavalt võimalustele arendama välja meetmed lapse abivajaduse ennetamiseks ning olemasolevate probleemide vähendamiseks. Meetmed peavad lähtuma lapse vajadustest, toetama lapse ja teda kasvatavate isikute suhteid ja sotsiaalset toimetulekut ning olema kättesaadavad, õigeaegsed, tulemuslikud ja pikaajalise positiivse mõjuga.»
Selline lõik seisab Viljandi linnavolikogu laual olevas Viljandi päevakeskuse uue põhimääruse eelnõus. Olen nõus sellele mõttele kahe käega alla kirjutama, kuid ma pole kindel, et päevakeskuse plaanitav reform seda võimaldab.
Kui praegu tunnevad linlased päevakeskust eelkõige eakate toimetulekut toetava allasutusena, siis plaanitava reformi järgi peaks selle alla tekkima ka laste ja perede osakond, mis koondaks linnas tegutsevad tugispetsialistid ehk sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, eripedagoogid ja logopeedid. Ühtlasi tähendab see, et koolide struktuurist arvataks need inimesed välja ning koolides hakkaksid nad käima kui teise asutuse spetsialistid.
Muudatuse vajadus on linnavalitsuse sõnul see, et praegu pole linna lasteaedades ja ühes üldhariduskoolis kõik tugiteenused soovitaval tasemel tagatud, sest sobivat töötajat pole asutuste koosseisu leitud. Ühtlasi leitakse, et kui oma ala spetsialistid koondatakse ühte keskusesse, soodustaks see nende koostööd. Kokkuvõttes: ühendosakonna loomisega püütakse likvideerida puudujääki, mis meie haridusasutustes eksisteerib.
MA EI KAHTLE, et linnavalitsus püüab luua keskkonda, mis lähtuks laste ja noorte vajadustest, kuid sellest hoolimata on mul küsimus, kas selline struktuurimuudatus aitab seda saavutada. Linnavolikogu liikmena, kes peab täna hääletama eelnõu üle, mis sellise suuremahulise muudatuse kaasa toob, on mul tekkinud küsimusi, millele ma pole vastust saanud.
Et logopeedid on oma muret reformi suhtes kõige selgemalt väljendanud, käsitlen olukorda veidi rohkem nende perspektiivist.
Esmalt on mul küsimus, mis haakub teisipäevase Sakala juhtkirja teematõstatusega (vaata 29. märtsi lehest «Liidetavate järjekord» – toimetus): kuidas ikkagi olemasolevate tugispetsialistide koondamine ühte keskusesse kvaliteedi paranemise tagab? Inimesed on ju samad.
Ma olen nõus sellega, et koos töökeskkonda jagades võib diskussioon kolleegide vahel olla sagedasem, kuid kui näiteks logopeedid ja psühholoogid oleksid endiselt põhiaja koolimajades, kaob ju ka see pluss ära. Lisaks pean välja tooma, et ka praegu, mil ühendosakonda pole, konsulteerivad logopeedid ikkagi omavahel, nagu tõestab ka kuue logopeedi ühispöördumine linnavalitsusele (vaata kõrvalleheküljelt – toimetus). Ning kui rääkida sellest, et tugispetsialistidele saaks uues osakonnas ühiseid koolitusi teha, siis tegelikult ei takista ka praegu miski neid koolitusi korraldamast.
OLULINE ARGUMENT, millega linnavalitsus reformi vajadust põhjendab, on see, et tugispetsialistid täidavad koolides lisaks oma ametiülesannetele muid funktsioone, mis võivad takistada neil oma põhitööd teha. Linnavõimu hinnangul võiksid nad selle asemel näiteks teistes asutustes kutseülesandeid täita. Linn maksaks neile selle eest ühtlast ja kõrgemat palka, kui koolid seda suudavad.
Kuid ka kõige selle juures on küsitavusi. Võib nõustuda, et tugispetsialistid ei peaks koolides täitma ametiülesandeid, mis nende erialaga ei haaku. Näiteks ühel juhul peab logopeed andma väikese arvu eesti keele tunde, ehkki teoorias võiks ta sel ajal teha oma põhitööd. Asi pole selles, et tal pole logopeedina koolis piisavalt tööd, vaid lihtsalt kool on otsustanud olukorra niimoodi lahendada. Et logopeedi olukorda parandada, ei peaks mitte uut osakonda looma, vaid koolide struktuuri kriitiliselt üle vaatama ja tagama logopeedi heaolu.
Mõni logopeed on otsustanud võtta endale täie teadmisega lisakoormust, et teenida madalale põhipalgale lisa. Tugispetsialistide palk on tõsine teema. Praegu teenivad mõnedki neist põhipalgana 750–900 eurot bruto, mida on tunduvalt vähem kui õpetajatel.
Osakonna loomine iseenesest ei taga palgatõusu. Seda oleks võimalik tagada ka siis, kui volikogu võtaks vastu otsuse linnaeelarvest tugispetsialistide tööd toetada. Küll aga tasuks linnavalitsusel mõelda selle peale, kuidas ta tagab logopeedidele uues struktuuris samasugused hüved, nagu neil on koolides, sest päevakeskuse struktuuris poleks nad enam haridustöötajad. Näiteks kas logopeedidel säiliks reformi järel haridustöötaja staatus, mis võimaldab neil olla haridustöötajate ametiühingu liige koos ühingu liikme privileegidega?
ENT MIS PEAMINE: kuidas see reform tagab ikkagi laste vajadustest lähtuva abi kättesaadavuse? Linnavalitsus on rääkinud palju Pärnu mudelist, kus on loodud samasugune keskus. Kuid miks just Pärnu? Sama hästi võiksime võtta eeskujuks Viljandi gümnaasiumi või Tartu Kivilinna kooli, millel on oma niinimetatud õpitoe keskused. See tähendab, et tugispetsialistid on koolis kohal ning keskenduvad konkreetselt sellele õpilaskonnale, kes neid ümbritseb. See tagab nii operatiivsuse kui konteksti tunnetuse, mis ei pruugi olla sama, kui spetsialist peab ennast jagama mitme asutuse vahel. Veelgi enam – kui praegu on räägitud, et tugispetsialist hakkab olema mingi kellaajani ühes asutuses ja sealt edasi teises, siis kuidas ikkagi tagatakse kriisiolukordades operatiivsus, kui näiteks logopeedide arv ei kasva?
Fakt on, et lasteaiad vajavad suuremat tugispetsialistide tuge, kui nad praegu saavad endale lubada, ning seetõttu on vaja teemaga tegelda. Küll aga tundub mulle, et lahendus peitub pigem uute spetsialistide palkamises ja konkurentsivõimelise töötasu pakkumises, mitte olemasolevate viimises ühte struktuuri. Täna õhtul istun ma aga koos 26 teise volikogu liikmega laua taga, kõnealune plaan nina all ja küsimused pea kohal õhus. Isegi kui need saavad vastuse, on eraldi küsimus see, kas asjaga seotud isikud tulevad plaaniga kaasa.
Tuletan meelde, et seda ümberkorraldust tahetakse teha 1. septembriks ehk viie kuuga, mille sisse mahub ka suvi koos juuliga, mis on puhkuste aeg. Kas sellist reformi saab nii kiiresti edukalt ellu viia, kui asjaga seotud isikud pole ühel lainel?
Arvestagem sellega, et kogu reform peab lähtuma «lapse vajadustest, toetama lapse ja teda kasvatavate isikute suhteid ja sotsiaalset toimetulekut ning olema kättesaadavad, õigeaegsed, tulemuslikud ja pikaajalise positiivse mõjuga».