Miks riik haiget inimest karistab?

Ramo Pener
, mitme lapse isa ja õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ramo Pener
Ramo Pener Foto: Erakogu

ET MINNA arsti vastuvõtule või haiglasse, peab olema väga tugev, lausa raudne tervis. Kui haigus vajab kodust või haiglaravi ja kui sul peaks olema õnne kolme päevaga terveks saada, siis karistab meie euroopalik sotsiaalriik Eesti sind täie rauaga.

Esimesed päevad tuleb sul pudeleid või midagi muud korjata või lasta kellelgi teisel seda enda eest teha, et töölt puudutud aja pärast saamata jäänud raha kuidagi tasa teha. Kui oled haige pikemat aega, hakkavad erisugused ametiasutused sulle alles kuu jooksul sente pangakontole kandma.

Selle eest tuleks teha suur kummardus valitsuse ja sotsiaalministeeriumi poole. Kärpida saab ikka elu ja elusate arvelt, surnute käest on põhimõtteliselt võimatu makse kätte saada.

HAIGENA HAIGUSLEHEL olemine on rikaste lõbu ja neile riigi karistus suurt rahalist mõju ei avalda. Vahel räägitakse, et koolist kui kasvatusasutusest on saamas karistamise ja kinnipidamise koht, mõni päev lausa kaheksaks tunniks.

Paraku kipub sotsiaal- ja rahanduspoliitikute suhtumine haigetesse olema üsna sarnane: ise oled süüdi, et haigeks jäid, nüüd naudi täiel rinnal rahatult haige olemist. See hävitab niigi väikse riigi kodanike psühhosomaatilist tervist.

Tuhanded inimesed käivad haigena tööl ja koolis ning levitavad viirusi. Jõudsalt kasvab küll ka nende arv, kes saavad endale mõnuga lubada kolme päeva palgata puhkust. Tegelikult oleks siis majanduslikult kasulikum terveks kuuks «haigeks jääda», et palgapäeval mõnigi sent kontole laekuks.

SILMAKIRJALIK on rääkida hoolimisest, kui kütuse- ja transiidiärimeeste kõrval juhivad meie riiki farmaatsiatehased ja farmatseudid, kes rikastuvad haigete arvelt. Äri on äri ja raha ei haise, ning kui ka haiseb, siis saab selle kenasti ära pesta. Ravimiäri on nagu riik riigis. Kel elu armas ja kahe jala peal veel püsti seisab, viib oma viimased sendid apteeki.

Arstide elu oleks kõige rahulikum siis, kui poleks tüütuid patsiente, kes käivad nädalast nädalasse neid tähtsa töö juures segamas. Eriti tüütu on arstile selline haige, kes kogu aeg oma haiguse põhjuste kohta midagi pärib ning lausa pealetükkivaks muutub. Arstid ei saa ju sellist uudishimu soosida, järjekorrad on niigi pikad.

HAIGE INIMENE on kogu riigiaparaadile segav ja kulukas. Seda näitab ka see, et meeste pensioniiga on välja arvestatud täpselt sellisena, et nad saavad pensioni kätte postuumselt: kõigi kolme või ma ei tea kui paljude sammaste raha võib panna neile kirstu kaasa või investeerida peielauda. Lihtsalt valus, häbi ja piinlik on nendest asjadest niimoodi kirjutada, aga olukorra ilustamine tähendaks ju maskeraadi.

Palun jalutage surnuaias ringi ning vaadake meeste sünni- ja surmadaatumeid. Kõigi puhul ei ole tegemist asotsiaalide, narkomaanide ja joodikutega. Kodumaa mullas puhkavad ka vastutustundlikud pereisad ja armastavad abikaasad.

Eesti peab end võrreldes Ida-Euroopa maadega kõrgelt arenenud heaoluriigiks. Aga millal asub Eesti riik haige inimese poolele, arvestades, et tervis on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mis ei püsi terve elu muutumatuna.

KUI SA juhtud veel olema mees ja sul on vaja pöörduda meestearsti ehk androloogi poole, siis võid põhimõtteliselt kabelimäele oma neli toigast juba püsti panna. Ei tea, kas meedikute seas on inimesi, kes oskaksid lühidalt ja selgesti öelda, mis vahe on uroloogil ja androloogil? Andestatagu mulle mu küsimus.

Minu teadmist mööda on Eestis kaks-kolm meestearsti. Pange nüüd kõrvale sajad günekoloogid, kellele võib kokkulepitud ajal tasuta helistada. Üksikud meestearstid kimavad Tartu ja Tallinna vahet ning nende töö finantsskeemist arusaamiseks on vaja vallata kõrgemat matemaatikat.

Kuuleme hüüdlauset «Hoidke oma tervist!». Aga sellest, et eesnääre on mehe teine süda ning seda tuleb hakata kontrollima juba 20. eluaastate algul, ei räägi keegi. Kas meestearste pole lihtsalt sellepärast vaja, et nende töö teevad ära uroloogid?

HUVITAV OLEKS TEADA, mitu androloogi lõpetab igal aastal Tartu ülikooli. Paljud noormehed õigupoolest ei teagi, mis see eesnääre on ja kus asub. Minu teada ei räägita sellest ka koolis. Antagu mulle andeks, kui asi nii pole.

Tavakoolis on üldse piinlik meeste haigustest rääkida. Elu aga karistab selle eest hiljem. Kahjuks saame sageli alles pärast matuseid teada, et mehel oli eesnäärmevähk.

Inimesed saavad lapsi üha vanemas eas. Mis siis, kui mees saab isaks umbes 30-aastaselt, mõnikord veelgi hiljem, ja ühtäkki selgub, et tal on eesnäärmepõletik või -vähk? Kas väikesed poisid ja tüdrukud peavad mõne aasta pärast oma kalli isa viimsele teekonnale saatma? Õnneks on tehnika arenenud ja on ka meeldivaid erandeid. Aitäh inimlikele arstidele, kes südamest oma tööd teevad!

KUI RÄÄKIDA günekoloogidest ja androloogidest, kas siis ei ole tegemist sulaselge meeste diskrimineerimisega. Minu arvates on selle hind liiga kõrge.

Mõnes riigis on meeste terviseuuringud alates 40. eluaastast kohustuslikud ja tasuta. Kas see ei võiks olla nii ka Eestis? See oleks üks minu ettepanekutest.

Miks haigekassa hoolib ainult tervetest ja hoolitseb ainult nende eest? Kui meie haigete vanematena käime haigusest hoolimata tööl, mis eeskuju me sellega oma lastele anname? Ka lapsed kipuvad vägisi kooli, tihtilugu vanemate survel, vesise nina ja punaste põskedega.

MUL ON VEEL üks ettepanek: esimese kolme haiguslehel oldud päeva eest tuleks töötajale maksta 100 protsenti ja ülejäänud päevade eest, olgu kodus või haiglas, 80 protsenti töötasust.

Kas see, millest ma siin raske südamega olen kirjutanud, on fiktsioon või tegelikkus? Tõde asub iga inimese südametunnistuses.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles