Eesti saab rikkamaks ettevõtlust soodustades

Jaak Madison

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«MEIE EI TEENI rikkurite huve, meie muretseme lihtinimese pärast!» Kindlasti olete poliitikute suust selliseid hüüatusi kuulnud. Eriti armastavad lihtinimese huvide eest seismist rõhutada Keskerakonna ja sotside demagoogid.

On täiesti ilmne, et poliitik peab hoolitsema ühiskonna tasakaalustatud arengu eest. Lihtinimese ja rikkuri (kelleks tavaliselt peetakse ettevõtjat) vastandamine on aga võte, mis praktikas tähendab lugeja eksitamist, ehkki võib tuua poliitikule vähem teadlike kaaskodanike hulgas lühiajalist edu.

Esiteks seepärast, et tänapäeval on paljud nii-öelda lihtinimesed ise endale tööandjad ehk ettevõtjad. Teiseks seetõttu, et mitte-ettevõtjate heaolu on otseses sõltuvuses sellest, kui hästi läheb ettevõtjatel. Maailmapraktika on tõestanud, et jõukuse, tööhõive, palkade ja elatustaseme kasvu toob väikeettevõtluse edendamine. Kui ettevõtjatel läheb hästi, läheb hästi ka meie lasteaedadel, koolidel, politseil, haiglatel, kaitseväel ja teistel riigiasutustel.

Ometi käituvad meie viimase aja valitsuserakonnad selle ilmselge põhimõtte vastu. Tahetaks olla Robin Hoodid, kes võtavad rikastelt ja annavad vaestele. Eelmine, Taavi Rõivase valitsus näitas, et väikeettevõtluse edendamine tema prioriteetide hulka ei kuulu. Selle asemel lajatati kogu ühiskonnale maksutõusu kobareelnõuga, mis mõjub hoopis ettevõtlust pärssivalt.

JÜRI RATASE VALITSUSE ametisse astumist saatsid suured lootused: ehk murrab uus võimuliit Reformierakonna 17 valitsemisaastaga tekkinud stagnatsiooni Eesti majanduses. Seisak murti, aga valitsuse järgmised sammud tekitavad ettevõtjates hoopis õudu.

Kõigepealt jäeti kasutamata võimalus tõmmata pidurit kahjulikule kobareelnõule. Ideoloogiliselt sobisid need maksutõusud Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja Keskerakonnale suurepäraselt – sotsialistlike erakondade valitsemist iseloomustavad kõrged maksud ja ümberjagamispoliitika. Sotsialistile ei ole oluline, kuidas ja kust raha tuleb, tema tõmbaks kapitalisti võlla ning jagaks tolle püksitaskust leitud varanduse oma äranägemise järgi laiali, küsimata, millisest taskust tuleb raha järgmisel päeval.

Uus valitsus tahab hakata ellu viima ettevõtjate häbimärgistamise poliitikat. Kohustusega hakata erimärgistama ettevõtete autosid antakse kogu ühiskonnale mõista, nagu oleksid ettevõtjad petturid.

Jevgeni Ossinovski suhkru- ja alkoholipoliitika näitab samuti ilmekalt, kuhupoole on Eesti majanduspoliitika teel: rohkem piiranguid, rohkem regulatsioone, üleüldine hinnatõus. Tegelikult peaksime majanduse edendamiseks liikuma just vastassuunas: lõpetama jaburate eurodirektiivide ja muude bürokraatlike tõkete agara (loe: ogara) järgimise.

Kui me tahame, et meie riik ja rahvas saaksid rikkamaks ja majandus edeneks, siis on kõige olulisem langetada maksukoormust. Tõsi, eelmise valitsuse kavandatud sotsiaalmaksu vähendamine ühe protsendi võrra poleks andnud soovitud tulemust. Praegune koalitsioon otsustas aga sotsiaalmaksu langetamisest sootuks loobuda. Ometi annaks väiksem sotsiaalmaks ettevõtluse arengule kogu riigis jõulise tõuke.

Praegu peab Eestis alustav ettevõtja juba esimesest tegutsemiskuust maksma sotsiaalmaksu täie rauaga ehk 33 protsenti ning seda võrdselt juba jalad alla saanud ettevõtjatega. Hullemas seisus on need ettevõtjad, kes loovad väikepiirkondades töökohti osalise tööajaga ning maksavad töövõtjale tihti pool miinimumpalga alammäärast. Sotsiaalmaksu maksavad nad aga miinimumpalga täissumma arvestuses. Just seepärast on ausal inimesel nii keeruline alustada töökohtade loomisega.

Näiteks naabrid lätlased on vabastanud alustava ettevõtja üldse sotsiaalmaksust ning kehtestatud on hoopis 15-protsendiline maks käibelt. Seega, mida suurem on käive, seda paremad võimalused on ka ettevõtjal makse maksta.

KUI ME TAHAME riigina saada jõukamaks, pole meil muud valikut kui teha väikeettevõtlusega alustamine ja tegelemine lihtsaks, meeldivaks ja ihaldusväärseks. Pelgast jutust, et Eestis saab registreerida firma internetis 15 minutiga, ei piisa.

Lõpetada tuleb ettevõtja pidamine külakurnajaks, keda riik võib viiel moel peksta. Ja lõpetada tuleb ka ettevõtja ja tavainimese vastandamine. Kui praegused juhtpoliitikud sellest ise aru saada ei taha, tuleb neile seda valimistel meelde tuletada.

Tagasi üles