Oma lugudega villast haldjad

Viltimine on Kerli Toomile teraapia eest. Pärast päevaseid argitoimetusi tõstab ta välja kohvri värvilise meriinovillaga ja hakkab nukke meisterdama. Foto: Marko Saarm

Kui Võrumaa tüdruk Kerli Toom 17 aastat tagasi Viljandi kultuuriakadeemiasse õppima tuli, polnud tal aimugi, et jääb siia ankrusse. Veel vähem kujutas ta ette, et leiab oma suure armastuse nõelaga villatortide torkimises.

Toomide viieliikmeline pere on äsja Vana-Võidust Männimäe kortermajja kolinud ning perenaine ütleb vabandades, et nad pole endid veel korralikult sisse seada jõudnud. Küll aga on elutoa nurgas paigas arvatavasti majapidamise tähtsaim mööbliese – hiigelsuur vana puitkirst, mis on ääreni täis värvilisi villapakke ja sinna juurde kuuluvat käsitöökraami.

Tegelikult meeldiks Toomile teinekord pooleli olev nokitsemine laiali jätta, aga et tal eraldi töötuba pole ja mööda elamist kalpsavad üle keskmise kelmikas meeleolus kassid, täidabki kirst väikestviisi seda rolli.