Sangarite innustav eeskuju

(Kõne, mille Ando Kiviberg pidas 23. veebruaril Viljandi pärimusmuusika aidas linna aktusel. Teksti on paberlehe tarbeks lühendatud.)

ARMSAD VILJANDLASED, kallid külalised, minu daamid ja härrad! Võtke vastu minu kõige südamlikumad õnnesoovid Eesti Vabariigi 99. aastapäeva puhul!

Lubage mul kõigi Viljandi linnakodanike nimel õnnitleda vabariigi presidendi poolt tänavu riikliku teenetemärgiga autasustatud viljandimaalasi Rein Grünbachi, Kaspar Taimsood ja Arne Aasa. Me oleme teie üle kogu hingest uhked.

99 AASTAT ÕIGUSLIKKU järjepidevust ja 25-aastane periood iseseisvuse taastamisest saati on Eestist küpsetanud toimiva, väärika ning rahvusvaheliselt aktsepteeritud riigi, keda sageli nii Euroopas kui ka üleilmselt eeskujuks tuuakse kui diktatuurist ja okupatsiooniahelatest vabanenud rahva demokraatia ja vabaduse ülesehitamise parimat näidet. Arvestades selliste näidete sagedust, peame eeldama, et küllap kõrvaltvaatajad oma erapooletuses meid just nimelt sellisena näevadki: vaba ühiskonna ülesehitamise võimalikkuse tegeliku eeskujuna.

Meie teame, et see ülesehitustöö ei ole lõppenud. Me teame, et see tee on olnud vaevarikas ning nõudnud ka palju ohvreid – nii sündimata jäänud laste, võõrsile rännanud inimeste kui ka otseselt raskustele allavandunute näol. /.../

Need ohvrid ei ole olnud asjatud. Me oleme saanud hakkama, oleme jäänud püsima ning oleme suutnud arendada ja kindlustada oma riiki «kõikumatus usus ja vankumatus tahtes», «kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade», nagu sedastab Eesti Vabariigi põhiseaduse pidulik sissejuhatus. See on meie kreedo, meie usk ja veendumus. /.../

TÄNANE EESTI ON meie kõigi ühine saavutus ja me hoiame teda kui kõige kallimat vara. Vabadus, võrdsus ning meie kultuurilise eripära kestlikkus olgu meie ideaalid ja vaimlised tugitalad.

Meie vaimu-, kultuuri- ja spordisangarite innustav eeskuju on see, mis igapäevaülesannete ja raskustega toimetulemiseks väge annab. Seepärast mõtisklegem koos tänasel pidupäeval nende inimeste üle, kes oma silmapaistvate tegudega kaaskodanike hinge rõõmu ja uhkusega täidavad.

Kui lubate, siis möödunud olümpia-aasta järelhoovuses pööraksin fookuse täna kehakultuurikangelaste suunas.

Tänavu oktoobris möödub 85 aastat legendaarse viljandlase Hubert Pärnakivi sünnist. 28-kordne Eesti meister, kelle nimel 11 Eesti rekordit pikamaajooksus erinevatel distantsidel, ning suurjooksu ümber Viljandi järve 11-kordne võitja on paljude inimeste jaoks visa sihikindluse ning eestlasliku eneseületuse eeskujuks. /.../ 

VILJANDI JA KOGU Eesti paremast väljavaatest annab kinnitust see, et legende ning võimsaid lugusid on sündimas meie kaasajalgi. Läinud aastal tõi sõudja Kaspar Taimsoo Viljandile ajaloo esimese olümpiamedali. Usun, et paljud kaaslinlased elasid Eesti paatkonna finaalsõidule kirglikult teleri ees kaasa. Tunnistan, et küllap meiegi kodus sel hetkel seinad rõõmukarjetest värisesid, kuid olen kindel, et naabrid seda pahaks ei pannud. Eestlase küll harva avalduv ühtehoidev meel on ajalooliselt olulistel hetkedel vägagi mõistev.

Vägevaid ja imetlusväärseid lugusid juhtus teisigi. Viljandi jäähall leidis endale, võib öelda, päästeingli – Timo Tintsi, kes sõprade toel asja ette võttis ning katusega jääplatsile seinad ümber ehitas. Ning nagu tema sõbrad eravestlustes tunnistavad, tegi ta ise põhiosa tööst oma kätega ära, kuna nii oli vähem sekeldamist, tüütut seletamist ja energiamahukat kollektiivset organiseerimist.

Timo, sa oled tõepoolest nähtus! Ilmselt siiski ka inimene, kuid eelkõige eeskuju vääriv nähtus ja visa sihikindluse kehastus, kellest paljud kaaslinlased innustust saavad!

MAAILM MEIE ÜMBER on kiiresti muutumas. Paljude jaoks liigagi kiiresti. Tõejärgses ja alternatiivsete faktidega harjuda püüdvas ühiskonnas tuleb ideaalide ning vaimliste väärtuste püsimise eest erilist hoolt kanda. Ausus, väärikus, lugupidamine, sõnapidamine, inimlikkus, nõrgemate toetamine, mahakukkunute jalule aitamine, õigluse nõudmine, püsiväärtuste säilitamine ja muud sellised on kategooriad, mille suhtes ei tohi me ükskõikseks muutuda.

Olukorras, kus geopoliitilisest või kitsast erahuvist lähtudes kõike kuritahtlikult kahtluse alla seatakse, kus inimestesse segaduse ja umbusu külvamiseks libauudiseid välja mõeldakse ning neid kõikvõimalike alternatiivsete meediakanalite kaudu edastatakse, on kutselisel ajakirjandusel, vabal pressil eriline vastutus. Erilise tähelepanuga tuleb jälgida, et iga kajastatav sündmus, infokild ja väide oleksid kontrollitud ning allikad usaldusväärsed ja kindlad. /.../

Iga lendu lastud vale teenib koosmõjust teiste omataolistega kellegi mõjuvõimsa mitte just heasoovlikku eesmärki. Nii mõjutatakse inimeste hoiakute kujunemist ja suhtumist. /.../

ON KULUNUD TÕDE, et nii nagu käivad käsikäes õigused ja kohustused, nii on omavahel lahutamatult seotud vabadus ja vastutus. Kui vabadust pruugitakse vastutuse sõelata, on tagajärjeks kaos ja tollesama vaba elukorralduse häving. /.../

«Lõpuks on kõik ainult enese müümine, turul me oleme vennad ja õed. Ükshaaval, tükkhaaval, tundhaaval, päevhaaval maha me müüme oma usud ja tõed,» on kirjutanud poeet Paul-Eerik Rummo. Tükkhaaval, päevhaaval, meile märkamatult võib toimuda meie vabadusest, meie oma vabast riigist ilmajäämine. On väga paljuski meie kõigi teha, et niinimetatud tõejärgsest ajastust ei saaks sujuvalt häbijärgset ajastut. Seepärast olgem kodanikena püsivalt hoolsad ning oma väärtustele kindlad.

Ärgem jagagem suure õhinaga sotsiaalmeedias ärritavaid uudiseid, kui me ei ole täiesti kindlad, et need uudised ka tegelikkust kajastavad. Hoidugem madalate tunnete ja kibestumuse toitmisest ning nõudkem tõde, õiglust ja läbipaistvust nii riigilt, linnalt, meedialt, kogukonnalt kui iseendilt. Ainult nii saame ühiskonda lõhestavate ja eesti iseseisvust ohustavate jõudude vastu seista.

LÕPETUSEKS TAHAKSIN teile jutustada ühe loo, mis juhtus Hubert ja Aime Pärnakivi pulmade ajal 1956. aasta suvel.

Kiriklik laulatus toimus Karksi-Nuia kirikus, pulmapidu peeti Viljandis. Koju jõudes, kui pulmalised hakkasid lauda istuma, pani isa Heino redeli lipuvarda kõrvale ja hakkas sinimustvalget üles panema.

Ei ole teada, mitu minutit lipp lehvida jõudis, kui ema Hilda jaole sai: «Vanamees, hull, kas sa tahad meid kõiki Siberisse saata?» – «Ei noh, natuke võib ikka lehvida! Pojal pulmad ju!» – «Too kohe alla!»

Ronis siis vana mees lipule järele. Ema haaras lipu oma kätte ja läks seda kuhugi peitma, et see hull vanamees uut lollust ei saaks teha. Hiljem rääkis oma õele, et peitis lipu seina sisse. Millise seina sisse see sai, ei tea keegi, lipp on seniajani leidmata. Ilmselt oli Aime ja Huberti pulmapäeval selle lipu viimane lehvimine.

Head kaaskondsed. Meie oleme vaba maa, väikese, ent võimsa Viljandi linna vabad ning väärikad kodanikud. Meie vabadust ei saa meilt keegi enam vägisi võtta ja vabatahtlikult me seda käest anda ei kavatse. Ärgu olgu enam kunagi võimalik ühegi rahvuslipu kohta öelda, et see oli viimane lehvimine, sest see tuli karistusehirmus ära peita. Kestku meie kallis Eesti võrdsena maailma vabade riikide peres igavesti ning olgu Viljandi linna õitseng Eesti püsivuse üheks pandiks.

Elagu Eesti Vabariik! Elagu väike, kuid võimas Viljandi!