1988. aasta septembris kogunes Tallinna lauluväljakule 300 000 inimest. Lehvisid rahvuslikud trikoloorid, õhk mürises ühislaulust ning maakamarat kastsid kohalviibijate õnnepisarad. 11-aastase Elva poisina tuli minul kogu seda ilu jälgida telepurgi kaudu. Sellegipoolest mäletan seniajani tunnet, mille laulev revolutsioon endaga kaasa tõi. Iga eestlane oli siis isamaalisusest ja patriotismist nii pungil, et emotsioonid ei lasknud taldadel maad puudutada. Kogu rahvas hõljus teismeliste armunute kombel ringi mingis veidras seletamatus fluidumis, naeratas õndsalt ja ümises isamaalisi laule.
Tellijale
Vaba mõte. Viisistatud isamaalisus
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
25. veebruar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale okupatsioonieelsest ajast välja kaevatud palade sündis toona ridamisi värsket popmuusikat, mis oli kantud rahvuslikest teemadest ning mis võeti ilma vähimagi virinata omaks ja istutati südamesse. Mäletan, et Alo Mattiiseni kirjutatud viis isamaalist laulu olid nii kõvad hitid, et iga koolibänd üritas neid järele mängida. Üritasime meiegi. Ning ükskõik kui hästi või halvasti see meil oma olematu oskuste pagasiga ka välja ei tulnud, aulatäis rahvast õpilastest riidehoiutädide ja direktorini välja tõusis püsti kui üks mees ning laulis täiel rinnal kaasa.