Eestis puhkeb iga natukese aja järel üldrahvalik epideemia. Vist ei ole maailmas peale eestlaste muud rahvust, keda armastus ja vihkamine monumentide vastu sel moel ühtaegu nii ühendada kui lõhestada suudaks.
Tellijale
Repliik. Eestlane peab sambaga tantsida saama
/nginx/o/2016/11/24/6107647t1h5f69.jpg)
10. veebruar 2017, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Punavõim kustutas eestlaste mälu Vabadussõja mälestussambaid lammutades. Vastukaaluks õhkisid kangekaelsed koolipoisid tonnide kaupa punasambaid. Tartus 1990. aastal Lenini monumendi mahavõtmine oli üldrahvalik pidupäev, millele järgnes Vabadussõja monumentide taastamise laine. Põgusa vaikuse järel kerkis Lihulas «Madissoni sammas», mille mahavõtmisel läks riigivõim märgilisel moel esimest korda iseseisvuse taastamise järel nuiade ja koertega oma rahva vastu. Järgnesid Tallinna pronkssõdur ja venelaste märatsemine, mida üritati tasakaalustada naljanumbriks kujunenud Vabadussamba saagaga.