Roolijoodik kartsa ehk Humalaga hooplemine

Mari Järvelaid Foto: Erakogu

KATKE 1889. AASTAL Kihnus kirja pandud rahvalaulust «Humalaga hooplemine» (Juhan Kurrik, «Estonian Folk Songs», 2013):

Kui mind kannul kannetakse,

Vaadist välja valatakse,

Siis võtan miele meeste piasta,

Tanu targa naiste piasta,

Puole mielta poiste piasta,

Tüki mielt tüdruku piasta!

Paracelsus (alkeemial põhineva iatrokeemia rajaja – toimetus) on kirjutanud end teadusajalukku väitega, et kõik on mürk ja kõik on ravim, oleneb vaid aine kogusest. Nii on amfetamiinitarbija surnud ajutursest, mida ei põhjustanud mitte amfetamiin, vaid hoopis ämbritäis vett, mille ta oli janu ja kuumatunde kustutamiseks ära joonud.

Paracelsuse teadvustatud reegel on universaalne, kehtides ka soola, suhkru ja etanooli kohta. Teatud annuseni on manustatud aine kasulik, siis neutraalne ja edasi muutub kahjulikuks. Ainult et lisaks aine kogusele on olulised tarbija enda omadused, eelkõige vanus, kehakaal ja päritud eelsoodumused, aga ka sugu ja tervislik seisund. Seetõttu on ainete iseloomustamiseks tarvitusele võetud mõiste «keskmine surmav annus» ehk «mediaanne letaaldoos» – tarbinutest pooli surmav annus mikro­grammides kehakaalu kilogrammi kohta.

KUI RÄÄKIDA alkoholijoobes autojuhtimisega vahelejäänute ohjeldamiseks pakutud vanglakaristuse rakendamisest, siis heidaks enne pilgu sellele, mida teadlased on tõdenud jälgides etanooli molekulide toimetamist inimese organismis.

Esimene põhitõde on sooline ebavõrdsus: keskmine mees saab samaväärse mürgistuse (joobe) kaks korda suuremast kogusest etanoolist kui tema naissoost partner. Põhjuseks on meeste suurem lihasmass, suurem maks ja evolutsioonis kujunenud erinevus, et neil on juba maos etanooli lõhustavaid ensüüme.

Teine põhitõde on, et alla 35-aastastele inimestele, sõltumata soost, pole etanoolil ka väikeses koguses mingit positiivset toimet. Seejuures muidugi piiratakse traditsioone hoidvates vanades kultuurides naiste alkoholitarbimist fertiilse ea piiriga.

Need põhitõed on universaalsed ja kehtivad kõikide inimeste kohta, sõltumata elukohast. Samas praktiline elu on meil otsekui äraspidine ja endiselt ennastkahjustav.

SIINKOHAL MÕNI näide oma arstipraktikast.

Tuli vastuvõtule poiss. 16-aastase kohta tahaks veel nii öelda, sest ta oli kõhnuke ja veidi äbarik. Pöördumise põhjuseks oli igaesmaspäevane peavalu. Sel päeval tunniplaanis olevad matemaatika ja kehalise kasvatuse tund tegid olemise veelgi raskemini kannatatavaks.

Selgus ka peavalu põhjus. «Reede õhtul alustan koos isa ja onuga joomist. Pühapäeva õhtul küll lõpetame, aga esmaspäeval on kole halb olla.»

Kogused olid uskumatud: kaks liitrit õlut kõlas kui veidike vedelat leiba.

Kui inimestelt uurida, mis vanuses nad hakkasid alkohoolseid jooke tarbima, on väga harva vastuseks 16-aastaselt või hiljem, sagedamini ikka 11–12-aastaselt.

Või teine näide, mida arstina näeb ja kuuleb sagedamini, kui sooviks.

Koolikohustuse mittetäitmise tõttu on vastuvõtule saadetud 15–16-aastane tütarlaps. Põhjusi, miks laps kooliminekust keeldub, on palju, kuid just tüdrukute puhul on üsna tavaline, et nad on hakanud iga päev väikestes kogustes alkoholi tarvitama. Just sellistes kogustes, et päris purjus ei oleks ja vanemad aru ei saaks.

Kuidas on see võimalik? Väga lihtne! Sõbranna tuleb külla, et koos koolitöid teha, kaasas pudel rummi, viina või siidrit. Lisandina valatakse klaasi kas kokakoola või mahl. Eemalt vaadates ei jää lapsevanemal kahtlustki, et midagi viltu oleks. Kust on pärit rumm, viin või siider alaealise koolikotis, on juba eraldi teema.

Kui me tahame, et meil oleks vähem alkoholiuimas tehtud lollusi ja kuritegusid, perevägivalda ja alkoholisõltlasi, kes ehk ei suudagi autot kaine peaga juhtida, sest enesetunne on talutav vaid joobes olles ja ärajäämanähud on eluohtlikud, tuleb teadvustada reeglit: mida hilisemas vanuses hakatakse alkoholi tarvitama ja end purju juuakse, seda väiksem on võimalus jääda alkoholist nii suurde sõltuvusse, et ilma selleta tundub elu talumatu.

Tõsi, regulaarse alkoholitarvitamise foonil areneb kiiresti tolerants alkoholi joovastavale toimele. Olen oma silmaga näinud, kuidas autot juhtinud mees kukkus autost välja porri, kui uks lahti tehti. Nii purjus oli. Ilmselgelt oli ta joobes peaga juhtimist pikalt harjutanud.

Kui nüüd rakendada sellistele vanglakaristust, siis see on tagajärgede likvideerimine. Kui 15 aastat tagasi algas Eestis illegaalsete uimastite sissetung ja sellest narkomaania levik, oli paljude esmane reaktsioon: «Saadame kõik narkomaanid üksikule saarele. Las toimetavad seal omaette.» Paraku vangla iseenesest ei võta ära sõltuvust ega takista uute alkohoolikute pealekasvu – üldjuhul loodus tühja kohta ei salli. Küsimus on, kes jääb vahele ja kes mitte.

Kui tahta tõhusat sekkumist, tuleb leida vahendid laste alkoholitarbimise lõpetamiseks. Tark oleks seejuures tõsta alkoholimüügi keelu vanusepiiri vähemalt 21 eluaastani (aju saavutab küpsuse vanuses 20–25 eluaastat). Tähtis on saavutada olukord, kus ükski laps ei oleks enne täisealiseks saamist end purju joonud.

Põlvkonnale, kus väga paljud on alkoholi tarbimist alustanud 11–12-aastaselt ja sageli olnud teismelisena umbjoobes, tuleb anda võimalus ümber õppida. Iga roolijoodiku puhul võiks selleks olla saatmine rehabilitatsiooniprogrammi.

Kui inimesel puuduvad oskused, ei õpeta teda trahv ega ka kartsas või vanglas istumine. Selleks on ikka teised meetodid. Kui meie eesmärk on vähendada alkoholi tarbimisega kaasnevat kahju – ja seda me ju kõik tahaksime –, tuleks tegelda algpõhjustega, mitte lihtsalt tagajärgede eest karistusi karmistada.