Pikkadel bussireisidel on palju arenguruumi

Agneta Land-Koskinen

FOTO: Elmo Riig / Sakala

SÕITSIN hiljuti taas üle paari aasta liinibussiga Tallinnast vanematekoju Viljandisse.

Minu lootus, et vahepealse aja jooksul on pealinna bussijaama piletikassadesse tekkinud kaardimakse võimalus, kustus pea.

Eestit teatakse välismaal digiriigina: meil aktsepteeritakse digiallkirja ja paljudes kohtades saab tasuda pangakaardiga. Minu kogemuste põhjal pole mainitud võimalused mujal maailmas sugugi nii iseenesestmõistetavad. Muu Euroopaga võrreldes on meil koguni väikelinnades tihedalt sularahaautomaate.

Seda hämmastavam on tõsiasi, et Tallinna bussijaama piletikassadesse ei ole seniajani suudetud paigaldada kaardimaksesüsteemi. Hädapärast kompenseerib seda piletikassadest paari sammu kaugusel paiknev sularahaautomaat. Kui viimane peaks mingil põhjusel rikkis olema, tuleb neil, kel sularaha kaasas pole, arvatavasti sõita järgmise bussiga.

Ehkki Eesti pealinna bussijaam on kitsuke ja kehvake, võiks seal panustada vähemalt teenusesse — saati et Tallinn on tänavu Euroopa kultuuripealinn ning lennujaama ja sadama kõrval on ka kõnealune asutus turistide silmis Eesti värav.

ON TUNTUD tõde, et eestlased pole kõige sõbralikum teenindajarahvas. Seega ei häiri mind eriti, et bussijuht ei hüppa kohe reisijatele pagasiruumi avama, vaid tuleb alles mainimise peale.

Meeldiv on see, et kui varasematel aastatel kandsid roolis olijad ruudulist särki ja nahkvesti, siis nüüd koosneb sohvrite riietus näiteks soliidsetest tumesinistest viigipükstest ja sama tooni sviitrist. Ometi valdab mind bussi istudes tunne, nagu poleks ma teenuse eest tasunud oodatud sõitja, vaid juhuslik hääletaja, kel tuleb tänulik olla, et ta punktist A punkti B toimetatakse.

Oleks tore, kui juht ütleks sõitu alustades mikrofoni kaudu bussis istujatele tere tulemast ning annaks teada, millal ja kus tulevad peatused. Praegu peavad huvilised seda bussijuhilt ise uurima.

Oletagem, et sõidan elus esimest korda Tallinnast Võhma. Peaksin kogu teekonna vältel närviliselt pimedusse vahtima, et teha kindlaks, millal sihtpunkti jõuan. Ei ole ju palju soovitud, et juht mikrofoni kuulutaks, millises paigas buss järgmiseks peatub. See tuletaks ka tukkuma jäänutele meelde, et aeg on maha minna. Ühtlasi võiks kaugliinil lugemiseks olla ajakirju ja ajalehti.

KÕIGE halvem on siiski asjaolu, et kaugliinibussis pole võimalik kasutada tualetti.

Minu teekond Tallinnast Viljandisse kestis kaks ja pool tundi. Kas tõesti peavad bussifirmad iseenesestmõistetavaks, et selle aja jooksul ei teki ühelgi sõitjal vajadust tualetis käia?

Minul tekkis ning Võhma ja Olustvere vaheline konarlik tee, mille sõiduk rappudes läbis, muutis olukorra hullemaks. Minu pingi taga oli mistraga kaetud boks, mis tavaliselt peidab endas WC-d. Paraku ei avanenud käimla uks ka tugeva sikutamise peale. Mitte et koht oleks hõivatud olnud — ei, seda ei saanudki kasutada! Nõnda bussijuht mulle hiljem ütles. Et ma polnud ainus häda kannataja, selgus Viljandisse jõudes: peale minu tungles tualettruumi ukse taga hulk teisigi Tallinn—Viljandi—Valga—Antsla bussis sõitnuid, kes ootasid võimalust kasutada 0.20 euro eest bussijaama WC-d.

TAGASI Tallinna sõites kasutasin Taisto Liine. Sain pileti eest tasuda pangakaardi, sealjuures Visa Elektroniga. See õigustab pisutki meie digiriigi nimetust. Pileti eest öeldi saavat pangakaardiga tasuda kõigis nimetatud ettevõtte kaugliinibussides.

Kui WC-d töökorda saaks, võiks Eestis teine kordki kaugliinibussiga sõita. Ent ajakirjad ja ajalehed kaasa osta jääb küll vist igaühe enda mureks.

Tagasi üles
Back