Vaba mõte. Väikesed ja kurjad

Üllar Priks Foto: Marko Saarm / Sakala

Olen omal nahal tunda saanud, et lapsed võivad väga julmad olla. Ma polnud koolis just nohik, aga mitte ka kakekull. Ja kui sa olid põhipättidest astme võrra allpool või törtsuke tagasihoidlikum, ei lasknud valusad solvangud ja jalaga tagumikku põntsutamine end kaua oodata. Kuigi kogu kino käis süsteemis, kus jõustruktuurideks olid meetripikkused poisiklutid, kelle karvkate piirdus õpilaspileti pildi tarvis seitlisse lükatud mopiga pealael, lendas veri ja voolasid kibedad pisarad. Mingit aukoodeksit ei tuntud ja vahendeid ei valitud. Kui oli tarvis, rünnati selja tagant ja mitmekesi.

Ka verbaalseid solvanguid ei pakitud kaunitesse kinkepaberitesse. Ei öeldud: «Hei, sina priske teadmishuviline!» Ikka pigem: «Õu, rasva! Värdjas pugeja oled!» Lärakas sülge veel ohvrile näkku ja igapäevane karistusring oli tehtud.

Sellised jõledused ei juhtunud minuga, aga ma nägin neid liigagi ligidalt. Takkajärgi on häbi, et kaugeltki mitte iga kord ei leidnud ma endas julgust nõrgema kaitseks vahele astuda.