Keskkonnainspektsiooni Viljandi osakonna juhataja Naima Täär kinnitas kohe järgmisel päeval, et Viljandi vallas Kibeküla kandis salakütte passinud inspektorid sattusid tõepoolest üllatuslikule leiule. Nüüdseks on see rohkem kui kuu aja tagune vahejuhtum saanud ka selgituse, sest nii kaua võttis aega DNA-testi abil tehtud ekspertiis. 

Politsei palus, et infot leiu kohta ei avalikustataks enne, kui ekspertiisi tulemused on selgunud, sest Viljandimaal polnud kadunuks kuulutatud ühtki inimest, kellel oleks olnud sellised tundemärgid, nagu olid leitud surnukehal. Küll aga oli võimalus, et surnukeha kuulub naisele, kelle kadumist seostati raske kuriteoga ning milles kahtlustatav sel ajal vahi all oli. Uurimise huvides oli vajalik, et info sellega seostatud isikuni ei jõuaks.

Nüüdseks laekunud ekspertiisi vastusest nähtub, et Kibekülast leitud naine oli hoopis kohalik elanik, 1962. aastal sündinud Tiiu, kellel ei olnud politsei andmetel lähedastega kontakti olnud vähemalt kümme aastat. Surnukehal polnud vägivalla tundemärke. Et laip oli väga tugevalt mumifitseerunud, ei olnud võimalik määrata ei surma aega ega ka seda, kui kaua surnukeha metsas oli olnud.

Mumifitseerumine sõltub politsei pressiesindaja Ragne Keiski sõnul paljudest asjaoludest nagu temperatuur, ilmastik, tuul, asukoht, aastaaeg, sademed ja õhuniiskus. Surnukeha leidmisele eelnenud suvi ja sügis olid soojad ning võisid mumifitseerumisele tugevalt kaasa aidata.    

Naima Täär rääkis, et kuigi inspektorid liiguvad metsades palju ringi, oli laiba leidmine absoluutselt juhuslik ja nende järelevalve ajaloos esmakordne. Inspektsioon oli tol õhtul väljas suure koosseisuga ja laibale sattusid peale kaks inspektorit, kes piirkonnas patrullisid.

Põllu piiril metsakõdu all olnud surnukeha ei löönud kogenud inspektoreid Tääri sõnul verest välja ja järelevalve täitis ka oma eesmärki, sest veidi hiljem õnnestus tabada metskitse lasknud salakütid.