Lapsed kriminaalmenetluses

Lavly Perling Foto: Liis Treimann / Postimees

RIIGI SUHTUMISEST lastesse sõltub see, milline hakkab olema ühiskonna väärtuste süsteem. Nii nagu meie suhtume praegu lastesse, suhtuvad nemad riiki ja meisse tulevikus.

Kriminaalmenetlus on reeglite kogum, millest lähtudes otsitakse tõde, tabatakse süüdlased ja tagatakse õigusrahu kannatanutele. Enamasti on tegemist täiskasvanute maailmaga, kuid lapsedki võivad sattuda kriminaalmenetlusse kannatanu, tunnistaja või kahjuks ka õigusrikkujana.

Üha enam pööratakse maailmas tähelepanu sellele, et ükskõik mis asjaoludel laps kriminaalmenetlusse ka ei satuks, oleks tagatud tema huvide kaitse. Juristid ütlevad, et riik peab alati tegutsema lapse huvidest lähtudes. Lihtsalt väljendudes tähendab see, et laps peab saama jääda lapseks ning täiskasvanute kohustus on tema huvidest lähtudes oma maailma kohandada.

Eri vanuses lapsed võivad olla kannatanuks eri kuritegudes. Väikelapsed on enamasti kannatanuks väärkohtlemise, perevägivalla, aga ka raske liikluskuriteo asjas. Koolilapsed võivad lisaks sattuda koolivägivalla, varguse või tänaval röövimise ohvriks. Kui liikluskuritegude, varguste ja röövimiste puhul peab tähelepanu pöörama just pärast juhtunut toimuvale, siis perevägivalla ja väärkoheldud laste, aga ka koolivägivalla juhtumite puhul on peamine märgusõna varajane märkamine.

KRIMINAALMENETLUS üksi ei taga laste huvisid parimal moel. Raske liiklusõnnetuse läbielanud laps ei vaja esmajoones, et süüdlane saaks karistada, vaid seda, et täiskasvanud aitaksid tal sellest raskest kogemusest üle saada. Väärkohtlemise ja perevägivalla all kannatav laps vajab eelkõige seda, et tema kannatusi esmalt üldse märgataks. Sageli pole neil lastel toetavat peret ning nad saavad vaid loota, et keegi hea täiskasvanu lihtsalt märkaks ja usuks neid ning pöörduks õiguskaitsjate poole.

Prokuratuuris ja politseis töötavad laste erikohtlemist õppinud inimesed juba nullindate algusest. Need on koolitatud ja enamasti suure südamega inimesed, kes kuulavad last, usaldavad teda ning pakuvad just seda abi, mida ta vajab. Nende tehtavad ülekuulamised on soojad vestlused kenasti ettevalmistatud ruumides.

Nad ei tööta üksi. Aastate jooksul on välja töötatud kontaktid õiguskaitsesüsteemi ja kohalikes omavalitsustes töötavate lastekaitsjate, ohvriabi töötajate ja arstide vahel. Paljudes Eesti piirkondades tegutsevad tugirühmad, kes oma piirkonna lapsi aitavad ja kaitsevad.

Prokurörid käivad igal aastal paljudes lasteaedades ja koolides rääkimas sellest, mida märgates võiksid õpetajad võtta ühendust prokuratuuri või politseiga. Prokuratuuri ja advokatuuri vahel on kokku lepitud, et laste kaitsest lähtudes pakub ka advokatuur neid esindama just selleks ettevalmistatud juristid. Lastele püütakse kriminaalmenetlus teha võimalikult vähe traumeerivaks ning juristide kõrval toetavad neid üha enam psühholoogid ja terapeudid.

Vahel on laste vastu toimepandavad kuriteod sedavõrd rängad, et lõpevad surmaga. Riik ei saa anda vanematele tagasi last, kuid neil juhtudel peab riik tegema kõik endast oleneva, et anda vanematele tagasi nii palju õigusrahu kui võimalik.

Lapsest kannatanuga raskete kuritegude uurimine on riigi prioriteet. Selliste kuritegude uurimisse pannakse riigi parim võimekus, nendega tegeldakse esmajärjekorras ning uurimisel ei hoita kokku ressursse. Laste vanematele tuleb tagada ohvriabi, nõustamine ja tugi edasi elamiseks. Just seda me tänapäevases kriminaalmenetluses parimal võimalikul viisil ka teeme.

Ainult et ka õiguskaitsesüsteemis töötavad inimesed ning tõe ja süüdlase leidmiseks ning kohtu ette viimiseks tuleb alati järgida seadust. Nii juhtubki vahel, et selliste asjade menetlemiseks kulunud aeg ei ole piisavalt lühike või leitud tõde pole piisavalt veenev. Kindlasti peab riigi õiguskaitsesüsteem edasi arenema, proovima veel paremini ja rääkima veel rohkem inimestega, selgitamaks, mida ja miks on tehtud ning kuidas lahendusteni jõutud.

Kriminaalmenetluses tunnistajana osalevale lapsele on kõige olulisem anda edasi teadmine, et tema tegu – rääkida politseis, prokuratuuris või lausa kohtusaalis tõtt – on vapper ja väärib täiskasvanutelt lugupidamist. Ka neis olukordades peab riik näitama, et lapse huvid on esikohal. Seetõttu on lapse ülekuulamise aeg, koht ja viis valitud just tema heaolust lähtudes.

Sellise suhtumisega anname lapsele teadmise, et riik oma õigusemõistmisega on midagi tähtsat. Et nii saavad kahju kannatanud inimesed tagasi oma vara või rahu ning riik teeb seda kõike seepärast, et hoolib oma inimestest. Selliselt kasvatame me lastes usku riiki ja selle õigussüsteemi ning hoolitseme selle eest, et täiskasvanuks saades suhtuvad nemad riiki lugupidamise ja hoolimisega.

VAHEL ON LAPSED liiga kauaks oma muredega üksi jäänud, neid pole märgatud ning nad on pidanud karmis maailmas ise hakkama saama. Enamasti just sel põhjusel saavad neist õigusrikkujad. Ka nemad ei hooli enam ühel hetkel ja asuvad maailmaga võitlusesse oma karmil moel. Nagu on öelnud kõik prokurörid ja politseinikud, kes selles valdkonnas tegutsevad, on noorte õigusrikkujate taga nende karm elu, hoolimatus ja valusad lood. Ühelt poolt ei õigusta see haiget tegemist teistele. Teisalt pole kriminaalmenetlus üksi oma karistusega nende puhul lahendus.

17-aastasele noorele, kelle isa on vanglas ja ema kadunud ning kes peab üksi hakkama saama oma kolme noorema õe ja vennaga, ei saa ülemäära ette heita, et ta on viimastel aastatel hakanud kooliskäimise ja sporditegemise asemel vargil käima. Või kas väärib lõplikku mahakriipsutamist 14-aastane röövel, kel pole aadressi, sest ta elab siin-seal ning kes pole oma isa kunagi näinud ja ema kainena ei mäleta? Need on lood elust enesest.

See ei tähenda, et vargusi või röövimisi võiks õigustada. Pigem näitavad need lood, et sageli polegi neil noortel olnud kedagi peale riigi, kes neid märkaks ja aitaks või neile eeskujuks oleks. Just seda peabki riik neile siis pakkuma, kiiresti ja asjatundlikult. Õigussüsteem üksi neid noori aidata ei saa, küll aga koos haridus- ja sotsiaalsüsteemiga, abiorganisatsioonide ja vabatahtlikega.

Kindlasti ei tohi kaastunne niisuguste noorte suhtes kaasa tuua karistamatuse tunnet ning selge on see, et seaduse rikkumisele peab järgnema reaktsioon ka alaealise õigusrikkuja puhul. Oluline on siinkohal aga, milline see olema peab. Üksnes kiire menetlus ja mõistetud karistus ei ole lahendus.

ÜHA ENAM RAKENDATAKSE Eestis noorte õigusrikkujate suhtes sotsiaalprogramme ja alternatiivi tavapärasele karistusele. Need sotsiaalprogrammid lähtuvad iga konkreetse lapse vajadusest, pakkudes psühholoogilist tuge, nõustamist või võõrutust. Praktika kinnitab, et just selliselt noortesse rikkujatesse suhtudes on tunduvalt suurem tõenäosus, et 10–15 aasta pärast on nad täiesti tavalised, õiguskuulekad kodanikud.

On veel pikk tee minna, et jõuda lapsesõbraliku menetluse tagamisega ning kuriteoga kokku puutunud lastele pakutavate võimalustega Põhjamaade tasemeni. Ent iga kannatanu, kes pöördub polisteisse või prokuratuuri, saab abi juba praegu. Meie võimaluste piires ja parimal moel.