Päev Viljandi gümnaasiumi õpilasena oli valus meeldetuletus, et ma ei osanud oma gümnaasiumiaega küllalt hinnata

Merlin Kuld
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel neljapäeval otsustasin taas oma kunagisse kooli, Viljandi gümnaasiumi õppima minna. Minu uuteks klassikaaslasteks said sotsiaalsuuna abituriendid.
Ühel neljapäeval otsustasin taas oma kunagisse kooli, Viljandi gümnaasiumi õppima minna. Minu uuteks klassikaaslasteks said sotsiaalsuuna abituriendid. Foto: Marko Saarm

​Viimati nühkisin ma gümnaasiumipinki kolm aastat tagasi Viljandi gümnaasiumi sotsiaalklassi abituriendina. Olime esimesed kaheteistkümnendikud, kes said tutt­uue kooli mõnusid nautida. Kahjuks jätkus seda nautimist vaid aastakeseks ning seetõttu otsustasin nüüd üheks päevaks uuesti õpilaseks hakata. 

Kell on 6.30. Äratuskell annab esimest korda endast märku. Eelmisel õhtul olid mul küll suured plaanid varakult ärgata, et oma erilisel koolipäeval värske olla, kuid loobun neist ja põõnan veel veerand tundi. 6.45 heliseb äratuskell uuesti. 6.50 suudan end läbi raskuste voodist püsti ajada. Kuidas ma küll kolm aastat tagasi iga päev nii vara ärgata jaksasin? Ilmselt ei pidanud ma siis seda aega meeletult varajaseks, sest see oli igapäevane rutiin. 

Hommikukohvi joomise ajal meenub, et peaksin endale koolipäevaks vihiku kaasa võtma. Lähen õpetajast ema vihikuvaru kallale, sest endal mul neid enam kodust võtta pole – ülikoolis on minu peamine töövahend sülearvuti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles