Viimati nühkisin ma gümnaasiumipinki kolm aastat tagasi Viljandi gümnaasiumi sotsiaalklassi abituriendina. Olime esimesed kaheteistkümnendikud, kes said tuttuue kooli mõnusid nautida. Kahjuks jätkus seda nautimist vaid aastakeseks ning seetõttu otsustasin nüüd üheks päevaks uuesti õpilaseks hakata.
Tellijale
Päev Viljandi gümnaasiumi õpilasena oli valus meeldetuletus, et ma ei osanud oma gümnaasiumiaega küllalt hinnata
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell on 6.30. Äratuskell annab esimest korda endast märku. Eelmisel õhtul olid mul küll suured plaanid varakult ärgata, et oma erilisel koolipäeval värske olla, kuid loobun neist ja põõnan veel veerand tundi. 6.45 heliseb äratuskell uuesti. 6.50 suudan end läbi raskuste voodist püsti ajada. Kuidas ma küll kolm aastat tagasi iga päev nii vara ärgata jaksasin? Ilmselt ei pidanud ma siis seda aega meeletult varajaseks, sest see oli igapäevane rutiin.