OHUSTATUD looma-, linnu- ja taimeliigid on kirjas punases raamatus. Kui lähed suvel pahaaimamatult heinamaale kullerkuppe korjama ja keskkonnaametnikud sind teolt tabavad, lõpeb asi parimal juhul suulise hoiatusega. Looma- ja taimeriigi esindajatest on paljud looduskaitse all, et kaitsta nende populatsiooni ning vältida ohustatud liikide väljasuremist.
SIISKI leidub nende seas vähemalt üks, keda punases raamatus pole. Ootame veel! Jälgime mängu ja selle ilu! Tegemist on liigiga Homo sapiens ja täpsemalt isadega (mitte isastega!).
Isaste kui vastutustundetute olevuste populatsiooni pole vaja kaitsta, pigem tuleks seda piirata, et oleks vähem õnnetuid poisse ja tüdrukuid, kellel puudub ettekujutus tervest perest ning kes isaga üldse kokku ei puutu.
Abielu kui institutsiooni on Eestis juba pikka aega alahinnatud ja kohati lausa naeruvääristatud. Abielus olemist tuleb vahel taluda kui alandavat karistust, sest ükski seadus abielu ei kaitse ega väärtusta, kui juriidiliselt ehk ongi kõik korras.
EESTI pereisad, olgu siis abielus, lahutatud või taas abiellunud, on liigina väljasuremisohus. Oma osa selles on edukultuses elaval ja selle nimel rabeleval ühiskonnal. Laste eest hoolitsev isa on juba 50-aastaselt rauk, halvimal juhul aga mullatoidul.
Sealjuures on jäänud tähelepanuta, et isa armastus laste vastu ja nende eest hoolitsemine ei seisne ainult pangaülekannetes või iga kuu makstavas elatisrahas. Isegi lahutuse korral osaleb vastutustundlik isa ka edaspidi järglaste kasvatamises, toetamises ja nõustamises.
Ehkki kindlasti leidub ka meeldivaid erandeid, on kohtukull üldjuhul nõnda seadistatud, et oskab lugeda ainult numbreid, ent ei tunne ühtegi emotsiooni. Elatisraha kohtu kaudu väljanõudmine annab õigused eelkõige laste emale ning jätab peaaegu kõik rahalised (sic!) kohustused laste isale. Kui rahaautomaadiks alandatud isa olude sunnil streigib, ähvardab teda kriminaalmenetlus.
Pahatihti näib, et kohtuotsuse langetajaid ei huvita lapse ja isa suhe, hoolimine ning vanema regulaarne osalemine järglaste kasvatamises — võimalust mööda ka rahaliselt.
Masu ajal ei maksa prassida ja priisata. Kahjuks fikseeriti elatisraha alammäär buumi ajal, arvestades riigikogulase või keskastme juhi sissetulekut.
Kui keskmise eesti isa keskmine sissetulek (lõpetagem manipuleerimine aritmeetilise keskmisega ning asendagem see lõpuks ometi mediaankeskmisega, mis peegeldab olukorda adekvaatselt) on umbes 511.29 eurot, siis ühele lapsele nõutav miinimumsumma 138.18 eurot (tulumaksuta) käib talle mõnikord üle jõu — eriti kui peres on lapsi rohkem kui üks.
Tragikoomiline kurioosum seisnebki selles, et kui ema ja isa veel koos elasid, kulus ühele lapsele kuus 95.87—108.65 eurot (1500—1700 krooni). Pärast lahutust laste ema miskipärast selle summaga toime ei tule, isegi kui heatahtlik isa annab peale elatise lastele taskuraha ning katab ootamatud väljaminekud.
Seadus asub kohe «puudust kannatava» üksikema poolele, ehkki tolle sissetulek võib olla isa omast mitu korda suurem.
Kui isadel kohtukull kuklasse hingab, asendab armu hirm. Hirmust kohtuotsuse ees tuleb neil võtta endale kusagil Eesti teises otsas kolmaski töökoht ning pühenduda nõutud summa väljateenimisele — kas või elu hinnaga. Meid ei pane imestama, kui kuuleme meestest, keda on neljakümne viieselt tabanud infarkt või insult. See statistika on Eestis kurb ja arvud üha kasvavad.
Mitte kõik isad ei lähe viiekümneselt hauda seetõttu, et joovad iga päev viina. Mure, vastutus, hirm, paanika, ärevus, teadmatus, töökaotus ja depressioon ruineerivad elatisraha teeniva vanema füüsilist ja psüühilist tervist.
ÕNNEKS aitab ohustatud liiki kaitsta ja hoida ühendus Isade Eest, kes pakub isadele igat laadi abi ja tuge. See tänuväärne organisatsioon on vist Eestis ainus omalaadne.
Keegi ei tule selle pealegi, et isad võiksid olla nii juriidilises kui füüsilises mõttes kannataja pool ning vajada seetõttu seaduse kaitset. Nood, kes kaovad pärast järglase sündi jäljetult või piirduvad tema kasvatamise asemel pelgalt pangaülekannetega, ei vääri lapsevanema nime — nende puhul on tõesti tegu rongaisadega.
Tean paljusid emasid, kes oskavad ja tahavad väärtustada ka lahus oleva isa rolli, sest armastavad oma lapsi.
Oleks aeg kaitsta neid isasid, kes on praegu ühiskonna hoiakutest ja üle jõu käivatest materiaalsetest kohustustest meeleheitel. Me peame moodustama tublidest lapsevanematest survegrupi, et edastada seaduseloojatele ja üldsusele sõnum selle ohustatud liigi kohta. Katse ja eksimuse meetodil õigusakte kohaldades võib selle paraku sootuks hävitada.