MIDA teab eesti inimene tänapäeva Venemaast peale selle, et mõni deržaavameelne vene poliitik või vanu aegu taga nuttev idanaabri ajaloolane sõimab eestlasi natsideks? Või et end vene asjatundjateks pidavad Kadri Liik, Marko Mihkelson ja endine suursaadik Mart Helme väidavad, nagu ei saaks venelasi usaldada — eriti pärast Gruusia konflikti. Teame veel, et Eesti ja Venemaa piiril on autodest pikad järjekorrad.
Vene teleprogrammid ei ole nigela keeleoskusega noorema põlvkonna eestlaste hulgas arvatavasti eriti vaadatud, nagu pole vabas Eesti populaarne ka vene keele õpetamine. Lisagem, et Venemaa ei ole kuigi sageli eestlaste turismireiside sihtmaa. Nüüd, mil Eesti on liitunud Schengeni lepinguga, on lääne poole liikuda märksa lihtsam.
HOOLIMATA kõigest, jääb Venemaa meie naabriks. Seepärast haarasin kinni eelmise aasta lõpul avanenud võimalusest külastada koos Viljandi ettevõtjate, omavalitsus- ja maakonnajuhtidega kontaktide loomise eesmärgil Nižni Novgorodi oblasti Semjonovi rajooni omavalitsust.
Oleme harjunud otsima võrdlusvõimalusi lääne poolt, ehkki sarnase tausta tõttu sobib hästi ka idasuund. Reisil nähtu ja kuuldu väärib minu arvates lehelugejatega jagamist.
Piiri ületamine möödus sujuvalt: järjekorda polnud, protseduuride täitmiseks kulus aega tunni jagu. Esimese foto tegime bensiinijaamas kütusehindadest.
Toon mõne näite idanaabri hindade kohta. Diislikütus maksis selles tanklas 21 rubla, supp kusagil teeäärses toitlustuskohas 70 rubla ehk umbes 1.70 eurot.
Esimeseks ööbimiskohaks sai Moskva eeslinna Krasnogorski Aquariumi hotell — igati esinduslik asutus, mis kannatab vabalt välja võrdluse Berliini ja Varssavi sama taseme võõrastemajadega. Pärast toekat hommikueinet selgus, et Moskvast — olgu küll äärelinnast — välja pääseda ei ole lihtne. Mõnekümne kilomeetri läbimiseks kulus tunde.
JÄRGMISES peatuspaigas, Semjonovis ootas meid hotelli registreerimisletil eestikeelne tervitus «Tere, lugupeetud külalised». Vastuvõtt oli igati meeldiv. Hiljem selgus, et see on linna ainuke enam-vähem korralik ööbimiskoht.
Semjonov sai linnaõigused 1779. aastal Katariina II-lt. Elanike arvu poolest on see võrreldav Viljandiga. Seal on ausambaid linnale kuulsust toonud inimestele. Ei puudunud ka Lenini monument ja linnakodanike autahvel. Vastuvõtjad kinnitasid, et ei lammuta ühtki eri ajalooetappidel püstitatud mälestusmärki. Üleüldse olevat neil eesmärk kujundada Semjonovist muuseumide linn.
Meid võtsid vastu linna- ja rajoonivalitsuse esindajad. Hiljaaegu rajoonis peetud referendumil oli otsustatud ühineda suureks omavalitsuseks. Meie mõistes valdade liitumise kaudu pidi sündima 48 000 inimesega haldusüksus. Valimised seisid ees lähiajal.
Kandidaate pidid saama üles seada nii parteid kui muud rühmitused. Üllataval kombel paiksustsensust polnud.
Vahendan võõrustajate jagatud infot: juhtivad parteid on Ühtne Venemaa, Naš Dom Rossija, kommunistide KPRF ja Žirinovski LDPR. Töötus öeldi olevat ühe protsendi ringis. Elekter maksab suurettevõtteil 6 rubla kilovatt-tund, väikseil poole vähem ja tavaklientidel 1.70 rubla kilovatt-tund. Rajooni tulud tulevad omatulumaksudest, maamaksust ja üksikisiku tulumaksust. Eelmainituile lisanduvad oblasti- ja föderaaleelarve eraldised.
Linnas töötab 20 suuremat ettevõtet. Külastasime 70 inimesele tööd andvat uut saksa tehnoloogiaga majaehitusvabrikut, mille toodang öeldi jäävat Venemaale. Linna uhkuseks peetakse ettevõtet Zolotaja Ohlama, kuulsate vene matrjoškade tootjat. Seal on palgal üle tuhande töötaja — enamasti naised, kes treivad ja maalivad pärnapuust kujukesi. Direktori kabineti seinal oli pilt British Airwaysi lennukist, mille saba oli tunnistuseks sellekohase võistluse võitmise kohta ehitud Zolotaja Ohlama värvidega.
KÄISIME ka Nižni Novgorodis. Delegatsiooni võttis vastu oblasti seadusandlik kogu. Linnas on 1,3 miljonit elanikku ja oblastis nelja miljoni ringis. 50 protsenti oblasti territooriumist on metsa all. Linnas asuvad auto-, laeva- ja lennukitehased, 15 teatrit, 69 muuseumi, konservatoorium ja filharmoonia.
Oblasti parlament töötab alates 1994. aastast ja koosneb 45 liikmest. 40 kohta on erakonna Jedinaja Rossija päralt. Kord kvartalis pidavat aset leidma maakondlike seadusandjatega kohtumine. Parlamentidevahelisi kokkuleppeid olevat sõlmitud Brasiilia, Valgevene ja Jaapaniga.
Nižni Novgorod jättis lumise ja tuulise ilma kiuste igati sümpaatse mulje. Läbi kesklinna kulges avar jalakäijate allee Volga äärde. Seal kohtuvad Volga ja Oka. Nimetatud asjaolu valmistab peavalu liikluse korraldajatele.
On märkimisväärne, et Semjonovi ja Nižni Novgorodi vahele jääva 70 kilomeetri läbimine võttis peaaegu neli tundi. Enamik sellest ajast kulus linna sissesõidul olevale sillale pääsu järjekorras. Võib-olla peitus põhjus ootamatult saabunud talves ja lumes.
PAREMA võrdlusvõimaluse pakkumiseks räägin pisut palkadest. Enamik linna esindusettevõtte, Zolotaja Ohlama naisi öeldi teenivat 5000—6000 rubla kuus (125.90—151 eurot). Daam, kes meid kolm päeva juhtis, oli töötav pensionär. Endine õpetaja, praegune riigiduuma liikme nõunik teenis üle 20 000 rubla (503.60 eurot). Umbes 70 ruutmeetri suuruse kolmetoalise korteri kommunaalteenuste eest tasus meie võõrustaja 3000 rubla (75.50 euro) ringis.
Töötud saavad Venemaal abiraha kaks kuud. Kortermajade soojustamise kulud kaetakse 50 protsendi ulatuses föderaaleelarvest.
Mõni sõna ka liiklusest ja selle korraldusest. Siinpool Moskvat liikus üsna palju Balti riikide numbrimärkidega veoautosid. Teisel pool Moskvat oli autosid oluliselt rohkem, välismaistest jäid silma Poolast tulnud.
Liiklusmiilitsa ehk dorožno patrulnaja služba töötajaid oli teel sageli näha. Ka meil oli nendega tegu ja ei saa väita, et need kokkusaamised oleksid olnud meeldivad: kord leiti buss olevat liiga pikk, kord oli pööre vales kohas sooritatud. Hoopis omapärane oli alkoholitest. Miilits käskis autojuhil sisse puhuda sauaotsast ja nuusutas hiljem seda.
Tagasiteel Nižni Novgorodi ja Moskva vahelise 500 kilomeetri läbimiseks kulunud aja võiks tinglikult jagada kaheks: pool kulus umbes 450 kilomeetri läbimiseks ning teine pool Moskvas ja selle lähiümbruses.
Kokkuvõttes saime huvitava kogemuse. Inimesed olid ülisõbralikud; vastuvõtjad, eriti nooremapoolsed, avaldasid lootust, et meie edaspidine suhe kujuneb senisest sõbralikumaks. Kohalik ajakirjandus olevat hiljem kirjutanud, et neil käis külas Euroopa.