Otepääl on muuseumi asemel disainiprojekt

Üldvaade vastavatud Otepää talispordimuuseumi modernsest näitusesaalist. Ruumi on rohkelt, kuid eksponaate napib. Foto: Gert Kiiler

Möödunud nädalal avati Otepääl Tehvandi spordikeskuse uues staadionihoones talispordimuuseum, mis tegutseb Eesti spordimuuseumi filiaalina.

Aga enne kui rääkida meie värskest muuseumist, pean minema ajas natuke tagasi.

Eeskuju Soomest

Umbes aasta eest käisin uudistamas meie põhjanaabrite talispordimekas Lahtis asuvat Soome suusamuuseumi ja tegin sellest ajalehte terve lehekülje täitnud ülevaate. Mõtlesin juba toona, kui huvitav oleks vastukaaluks üle vaadata ka Otepääl asuv suusamuuseum ning võrrelda eestlaste ja soomlaste suusaajalugu.

Kahetsesin juba ette, et tõenäoliselt ei saa meie väljapanek hiilata igasuguste interaktiivsete lahenduste ja suure mahuga, kuid julgesin arvata, et see-eest on kogutud rohkelt infot Eesti suusaajaloo kohta.

Paraku lükkus Otepääle minek edasi ja et kirikumõisa pastoraadihoones tegutsenud muuseum pani 2010. aasta lõpul uksed kinni, jäi võrdlusmoment olemata.

Seda suurem oli mu rõõm teatest, et Tehvandi staadionihoones on avatud uus ekspositsioon.

Klaas ja valgus

Esmamulje on uhke: läbipaistvast plastist — või mis materjal see ka poleks — jäiselt mõjuvates torudes on eksponeeritud talispordialade varustust. Väljapanekut tõstavad esile külmad sinised ja rohelised valgusvihud.

Ruumis hajali paiknevad valged kott-toolid meenutavad suuri lumepalle ja nende vahelt jookseb läbi põrandale maalitud suusarada — modernset disaini rohkem kui saja rubla eest. Pean endamisi tunnistama, et avaruum on avar ja efektne. Alles hiljem saan teada, et see ongi tõtt-öelda kogu muuseum.

Peale klaastorudesse pistetud spordiinventari köidab kohe tähelepanu suur ekraan, millele saab paari nupule vajutusega manada Eesti talispordiajaloo 14 kokkuvõtvat videolõiku (koostaja Artur Talvik).

Maksimaalselt neljaminutised klipid kõnelevad nii Andrus Veerpalust ja Kristina Šmigunist kui Otepää maailmakarikaetapi ja Tartu maratoni ajaloost.

Meenub Lahti muuseum. Sealgi oli võimalik telekast vaadata lõike Marja-Liisa Kirvesniemi ja Matti Nykäneni suurvõitude telereportaažidest.

Interaktiivset leidub näitusesaalis veelgi. Urmas Välbe videoõpetuse saatel saab iga soovija proovida suusamäärimiskunsti ning kõndida simulaatoril, mis tekitab Tehvandi tõusust üles rühkimise tunde.

Ühtlasi on võimalik jälgida, kuidas moodustub lumekristall. Lapsed saavad jooksurajal võrrelda endi kiirust mitme suusatipu võistlustempoga.

Uhke auhinnakollektsioon

Muuseumi kõige väärtuslikumaks osaks võib pidada suure saali külge poogitud aardekambrit, kus on väljas vist peaaegu kõik olulised medalid ja muud auhinnad, mida meie sportlased on tähtsamatelt talispordivõistlustelt võitnud. Perekond Koltšini ning Šmiguni ja Veerpalu trofeede vahele jäävad veel Kaia Parve, Allar Levandi ja Raul Olle auhinnad.

Tõesti muljetavaldav, et meil on nii palju saavutusi ning auhinnad on suudetud ühte kohta koguda.

Napid esemed

Paraku on see positiivse poole pealt kõik. Peale säravate medalite ja karikate ning interaktiivse tegevuse pole muuseumis õieti midagi.

Esemeid, mis meenutavad Eesti talispordiajalugu, on käputäis: mõned meie suusatippude kunagised võistlussuusad, Kristina Šmiguni ja Alevtina Koltšina eri võistlusdressid ning ühes klaastorus mõningad vanad suusad — vanimad väidetavalt 1870. aastatest.

«Kas tõesti on meie suusa- ja talispordiajalugu nii kasin?» tahaksin küsida, ehkki tean vastust: ei ole ühti. Kus on siis stendid, mis kajastaksid Eesti suusalugu läbi kümnendite, nagu oli Lahtis? Jah, meil pole võimalik demonstreerida okupatsiooniaastate maailmameistrivõistlustelt ja olümpiamängudelt pälvitud meeneid ning muud atribuutikat — meie sportlased enamasti sinna ei jõudnud —, kuid eks toimunud areng ning peetud võistlusi koduski.

Kesine info

Tahaksin näha eri kümnendite suusavarustust (suusad, saapad, määrded ja muu), rahvaspordiüritustel tehtud pilte, embleeme ja kindlasti perioodi kirjalikku lühiülevaadet. Selle asemel võin muuseumi seinalt lugeda suurte tähtedega suusatamisteemalist luuletust. Isegi ühtegi meie tippsuusatajate fotot ei hakka silma. Masendav.

Kui soomlastel oli kogu kirev ajalugu esemete ja info näol vitriinide kaupa välja pandud ning muuseumis oleks võinud materjali uurides veeta tunni või rohkemgi, siis meil saab kõik pakutava — jättes kõrvale interaktiivse osa — ära vaadata viie kuni kümne minutiga.

Hämmastav on ka see, et nurgakestki pole eraldatud Tartu maratoni ega Otepää maailmakarikaetapi ajaloole!

Et saada natukenegi infot, millal Eestis ühe või teise talispordialaga tegelema hakati ja kuidas areng kulges, tuleb sukelduda arvutisse.

Olgu peale, tehnikaajastul ei hakka ehk tõesti keegi rikkalikku infot suurelt seinale trükkima, kui seda on võimalik lugeda arvutist. Paraku piirdub meie talispordiajalugu seal nappide lühilausetega.

Suusahüpetest on juttu kahel, laskesuusatamisest kolmel ja murdmaasuusatamist neljal real ning lisaks on üles loetud tuntumad sportlased. Selle pisku oleks saanud küll kenasti stendile ära mahutada.

Miks ma pean paari lause lugemiseks arvuti menüüs ekslema?

Neil, kes soovivad saada teavet Eesti suusaajaloo kohta, pole niisiis küll mõtet muuseumi minna.

Uhke disainiprojekt

Usutavasti pole Otepääl väljapandu siiski kõik, mis meie suusaspordiajaloost alles on. Sellest annab aimu kas või tõik, et samal ajal on Tartus Lõuna keskuses avatud Tartu maratoni 40-aastase ajaloo näitus, kus saab näha kõike, millest Otepää muuseumis puudust tundsin: fotosid, plakateid, suuski, kleebiseid, embleeme, märke ja muud.

Kindlasti leidub ka Tartu spordimuuseumis vana suusainventari ja mis oleks selle eksponeerimiseks parem koht kui Otepää filiaal. Miks pole seda sinna vaadata toodud, on suur küsimärk. Tundub, et väljapanekut ei ole dikteerinud muuseum, vaid disainibüroo oma kunstilise lahendusega. Tegu polekski nagu muuseumiga, mille ülesanne on anda spordiajaloo kohta igakülgset põnevat infot, vaid hoopis disainiprojektiga.

Peale selle, et eksponaate on vähe, puudub ka meenepood, kust saaks osta meie suusasangarite ja -üritustega seotud esemeid.

Miks talispordimuuseum?

Interaktiivsed asjad kuuluvad muuseumi juurde, ennekõike selleks, et meelitada muuseumi ka nooremat põlvkonda, kuid ainult tehnikale ja medalitele pole mõtet seda üles ehitada. Eriti kurb on tõsiasi, et sinna satub kindlasti rohkelt välismaalasi, kes saavad — kui üldse — meie suusaajaloost väga lünkliku pildi. Paraku on just neil võimalik võrrelda siin nähtut muu maailma pärismuuseumidega.

Üleüldse ei saa ma aru, miks oli vaja teha Otepääle TALIspordimuuseum. Suusateemast oleks piisanud — eriti nii napi ruumi puhul. Eraldi vitriinides väljapandud jäähoki-, iluuisutamis- ja lumelauavarustus ei anna õieti mingit lisaväärtust. Seda, et meil tegeldakse ka nende aladega, oleks võimalik ka muud moodi teada anda.

Kokku saaks võtta nähtu Kreisiraadio tiitelklipist tuntud mõttega: sellise raha eest said sellise asja?!

AJALUGU
Mõni Eesti suusaajaloo kohta käiv infokild Otepää talispordimuuseumi arvutist
• Esimene Eestis suuskade kasutamist kinnitav kirjalik allikas pärineb XVII sajandist.
•  Meelelahutuslik suusatamine hakkas siinmail levima XIX sajandi lõpul, esimeste võistlusteni jõuti Esimese maailmasõja eel, esimesed meistrivõistlused peeti Tartus 1921. aastal.
• Eestis korraldati esimesed suusahüppevõistlused 1929. aastal.
• Esimene püsiv hüppemägi valmis Viljandis 1930. aastal. Samas paigas korraldati 1933. aastal esimesed Eesti suusahüppe meistrivõistlused.
• Esimesed laskesuusatamise meistrivõistlused peeti Eestis 1960. aastal.
Allikas: talispordimuuseum