VALIMISED on ukse ees, meie aga veel ukse taga. Millegi või kellegi kasuks otsustada saab valikuolukorras. Mängulises, sund- ja absurdiolukorras ei saa valida kedagi ega midagi, sest puuduvad alternatiivid.
Toompea saal tahab hädasti tuulutamist
10. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnneks on üksikkandidaadid tõsiselt võetavad inimesed, keda iseloomustavad soe süda ja puhtad käed ning mure Eesti heaolu, julgeoleku ja tuleviku pärast.
Millegipärast olen veendunud, et ei üksiküritajate ega ühinenud kandidaatide sekka ole sattunud neid, kes sooviksid rahva asemel teenida raha. Loodan, et need inimesed teevad kõik selleks, et lämmatada juba eos südametunnistuse moondumine plutokraatlikuks külmaverelisuseks.
6. märtsil kavatsen anda hääle just üksikkandidaadile ja loodan, et neid toetavad ka kaasmaalased. Miks ma neid nii julgelt välja pakun? Isamaa ja Res Publica Liidust pole järele jäänud ei isamaad ega rahvast. Aatemehed on sellest erakonnast lahkunud või surnud. Ning kas Reformierakonna ja Keskerakonna vahel on üleüldse maailmavaatelist erinevust? Minu silmis hägustub see piir üha rohkem.
Omavalitsuste tasandil on erakonnad klannistunud. Oleks vaja, et parteidest sõltumatud kandidaadid saaksid enamuse ja moodustaksid maailmavaatelise survegrupi praegustele võimuerakondadele, kes hoiavad kümne küünega kinni võimupirukast.
NII nagu inimene on aretanud veidraid liike, teeb osav imagoloog normaalsest inimesest riigikogulase. Kokku tuleb leppida ainult hinnas ning hiljemalt märtsivalimisteks on metamorfoos garanteeritud. Mainekujundajatel on käed-jalad tööd täis, et luua kehva lastetoa ja vähese mõtlemisvõimega valijate tarvis meelepärane maine ja mulje. See on nagu rätsepalt kostüümi tellimine: kus on nõudlus, seal on ka pakkumine.
Loomulikult ei taha ma siinkohal kõiki parlamendiliikmeid ühe mütsi alla panna, kuid kogemused on näidanud, et mainekujundajad on suutnud muidu päris normaalsetest inimestest kujundada klounaadiga tegelevad rahvaasemikud, kellele makstakse astronoomiliselt kõrget palka juba ette fiaskoga lõppevate farsside korraldamise eest. Rahvas tahab tsirkust ja leiba.
Areenile pääsenud kandidaadid pakuvad meeleldi vaatemängu ja präänikut, et eesti inimene võiks senisest veelgi rohkem rõõmu tunda töörügamisest, postuumselt saadavast pensionist, olematust mediaanpalgast, Rootsi pankade kaudu sealse ühiskonna nuumamisest ning väikse riigivõla sildi all oma elu ja tervise ohverdamisest.
SAADIKUNA glamuurse, hea ja aruka inimese mulje jätmine on pingutav töö, mida ealeski ei korva neljakordne Eesti keskmine viimase kvartali palk, sest valitsemisperioodiks tuleb minetada inimlikkus, õiglus, empaatia, ausus, hoolivus, altruism, halastus ja mõndagi muud.
Riigikogulase töö teebki raskeks see, et kõike eespool loetletut tuleb teeselda — üks teeb seda paremini, teine halvemini. On tõesti ütlemata raske imiteerida raha teenimise asemel rahva teenimist.
Põhiväärtuste igapäevane jalge alla tallamine nõuab pikka eelharjutamist, jätmaks valijatele muljet, et inimestest hoolitakse ning seadusandlik ja täidesaatev võim teevad nende heaks kõik.
RIIGIKOGU valimised pole enam kaugel ning mainekujundajatel on nüüd käed tööd täis. Spetsialiste, isemõtlejaid ja eksperte Toompeale ei oodata — nemad rikuvad üldist miljööd. Teretulnud on diletandid, kes pikkamisi hakkavad ka ise uskuma, et on spetsialistid ja professionaalid.
Mina näen tunneli lõpus siiski valgust. Ärgem kartkem seda sisse lasta: toetagem neid, kes riskivad hallist massist erineda ning Eesti riiki ja rahvast teenida ja armastada!