Kommentaar: Kas Eesti turg on küllalt vaba?

Tiit Jürmann. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eesti on Adam Smithi ning Milton Friedmani andekas ja edasipüüdlik õpilane. Kõik koolitükid on tehtud neljadele või viitele, turumajandus toimib ning ettevõtlusvabaduse poolest oleme maailmas esirinnas.

Vanade ja suurte turumajandusliidrite kiidukõned meie edusammude kohta, alustades fiskaalpoliitika eeskujuks seadmisest ja lõpetades edukate reformide tunnustamisega, on juba vaat et igapäevased.

Olles ise liberaalse turumajanduse pooldaja ja ettevõtja, ei saa ka mina kiitusega kitsi olla. Riigi sekkumine on marginaalne ning ettevõtte või ettevõtja edu sõltub suuresti temast endast. Muidugi on väliseid tegureid, mis võivad mõjutada ettevõtete käekäiku ning isegi eksistentsi, kuid vabal turul jääb määravaks ikkagi inimtegur.

Ent kas võimalused on kõigile võrdsed või tehakse need mõnele turuosalisele võrdsemaks? Kui üldises plaanis tundub kõik kenasti toimivat, siis elu on näidanud, et tõrvatilk on ka kuldselt läbipaistvas meepotis.

Häda on selles, et mõni seadus annab suvalisele ametnikukesele võimaluse jagada ja valitseda, tekitades segadust ning vaidlusi. Üks säärane regulatsioon on riigihangete seadus. See lubab kirjutada hanketingimustesse nõudeid, mis loovad ametnikele tõlgendamisvõimalusi ja eiravad vaba turu põhimõtteid.

Näiteks paragrahvi 41 järgi võib hankija nõuda pakkuja pädevuse tuvastamiseks andmeid kolme aasta jooksul täidetud olulisemate lepingute kohta, mis puudutavad sama laadi teenuseid või asju kui need, mille ostmiseks hange korraldatakse.

Ühe hanke korraldaja aktsepteeris sellele seadusesättele tuginedes varasema eduka töökogemusena ainult neid, mis on viimase kolme aasta jooksul lõppenud, sest tema tõlgenduses tähendab sõna «täidetud» sama mis «lõpetatud». Kui müügitehingu või ehituse puhul võib see tõesti nii olla, siis pikaajalise teenuse osutajad täidavad lepingut iga kuu.

Kas hankija käsitlusviis tulenes lihtsalt erinevast tõlgendamisest? Või hoopis kallutatusest? Ja kuidas on äsja alustanud ettevõtetel sellisel juhul üldse võimalik hankel osaleda? Lihtsaid vastuseid kahjuks pole.

Teine probleem, mis mind õigupoolest kirjutama ajendaski, on mõne riigihanke jagamatus.

Nimelt korraldab riik aeg-ajalt hankeid, et leida teenusepakkuja paljudes Eesti kohtades paiknevatele osakondadele. On mõistetav, et õhuke riik ei saa lubada liigset kulutamist ja suuremahulise hanke tegemisega võiks raha justkui kokku hoida. Tegelikult pole sääst sugugi nii kindel, kui näib.

Teenuse lõpphinnas on valdav osa palgal ja maksudel: olenevalt teenuse liigist kulub neile 70—85 protsenti rahast. 15—30 protsendi sisse peavad mahtuma kõik muud kulud ja kasum. Eeltoodule tuginedes julgen väita, et kui riik tõepoolest säästab, saab see tulla üksnes orjapalga maksmisest.

Spetsiifilistel üleriigilistel teenusehangetel suudab pahatihti pakkumusi teha ainult kolm-neli suurfirmat, kusjuures osalejatest on vaid üks kodumaine, teised aga võõrad vallutajad. Eestis on rohkem kui 250 töötajaga suurettevõtteid umbes 0,5 protsenti ettevõtete koguarvust, kuna 90 protsenti on kuni üheksa töötajaga mikroettevõtted. Arvud kõnelevad ise enda eest.  

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluspoliitika kõlab järgmiselt: aastaks 2013 on Eesti ettevõtluse alustamiseks ja sellega tegelemiseks maailma parim paik.  

Alustamiseks on see juba praegu parim. Tahan loota, et Eesti muutub parimaks tegutsemiskohaks ka väikestele ja keskmistele firmadele. Vastasel juhul kõlab riigi ettevõtluspoliitika nagu pühakirja Matteuse evangeeliumis öeldu: «Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb.»