KOLMANDAKS ELUAASTAKS on välja kujunenud 80 protsenti inimese ajust. Paraku ei arvestata Eestis sageli selle vääramatu faktiga, kui vanemliku hooleta jäänud lapsed kodust ära võetakse ja varjupaikadesse või lastekodudesse paigutatakse.
Kuidas aidata vanemliku hooleta jäänud lapsi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laps vajab normaalseks arenguks ja paranemiseks ühte püsivat, turvalist ja lähedast kontakti. Ei ole last, keda ei saaks aidata, kui me saame aru, mida ta tegelikult vajab.
Vanemliku hooleta jäänud lapsele on enamasti parim koht nii kasvamiseks kui paranemiseks turvaline ja lapse vajadustest teadlik perekond. Paraku ei arvesta Eesti praegune süsteem sellega. Kui soovime kõikidele Eestis kasvavatele lastele paremat tulevikku, tuleb seda muuta.
SELLEKS, ET INIMENE saaks täiskasvanuna ühiskonnas hakkama ja oskaks ise lähedasi suhteid luua, peab ta neid mudeleid perekonnas nägema. Me peame hakkama tunnustama ja toetama perekondi, kes selle teekonna on ette võtnud, kasvatades oma peres kasulapsi.
Hooldaja ei pea minema mingisse asutusse tööle, et last kasvatada, kui ta saaks seda teha oma kodus, kus laps õpib igapäevaelu palju paremini. Laps ei peaks vajalikku toetust ja tugiteenuseid saama steriilses institutsionaalses hooldusasutuses, vaid neid võiks kogeda kasuvanemate juures elades.
Kasulaste kasvatamine ei ole heategevus, see on tõsine ja raske töö, et luua lastele uus ja terve keskkond, uus peremudel ja salvestada nende mälestustesse uued suhtemustrid.
Ka heategevuse suunad peavad muutuma. Last toetab kõige rohkem temale lähedane inimene. Seega tuleb toetada abivajavate laste kõige lähedasemat ringi: perekonda, hooldajaid ja teisi, kes loovad lapsele turvalise ja toetava keskkonna. Nii saame neile lastele kõige paremini abiks olla.