Essee: Sõidame kaugetele maadele valge inimesena ning naaseme muutumatuna

, Tallinna bibliofiilide klubi juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mait Talts
Mait Talts Foto: Erakogu

Reisiraamatud on inimesi alati paelunud ning olnud üllatavalt populaarsed, sõltumata paljudest kõrvalisena näivatest asjaoludest — isegi sellest, kui hästi või halvasti need kirjutatud on.

See on mõistetav: nende näol pole ju tegu ilu-, vaid pigem tarbekirjandusega, mille peamine eesmärk ja õigustus on pakkuda võimalust heita pilk kaugete maade olustikku. See on tähtis — olgu meil endil võimalik neid maid külastada või ärgu olgu.

Põnev võrrelda

Mullu nägi trükivalgust kolumnistina tuntust kogunud Martin Kala reisiraamat «Maailm, nõudmiseni». See žanr näib Kala kirjutajaloomusega üsna hästi sobivat. «Maailm, nõudmiseni» on teos, mida võib lugeda nii kaanest kaaneni kui konkreetseid reise käsitlevate peatükkide kaupa.

Enamasti tööasjus ettevõetud sõidud on viinud eurokraadist ehk nagu ta ise ütleb brüsseliidist autori peamiselt Aasiasse ja Aafrikasse, kuigi vihjamisi on juttu ka muudest maailmajagudest. Veidi erandlikult pakub Kala subjektiivset vaadet poolkohustuslikule turismilinnale, talle sama hästi kui kodulinnaks kujunenud Pariisile, samuti Aasia ja Euroopa piiril asuvale müstiliselt haaramatule Istanbulile.

Tunnistan, et Martin Kala raamatut ostma ajendas mind võimalus võrrelda vähemalt paari sihtpunkti puhul tema tähelepanekuid omaenda kogemustega. Peale mainitud sihtkohtade on elu, õigemini eesti esimeste budistide Karl A. M. Tennissoni ehk Vend Vahindra ja Friedrich V. Lustigi ehk Ashin Ananda jälgedes käimine viinud mind korra ka kummalisse Kagu-Aasia riiki Birmasse ehk Myanmari.

Teisalt pakkusid põnevust peatükid, mis kirjeldasid maid, kuhu tänapäeva eestlane harva satub — sealhulgas Kesk-Aasia riike ja Mongooliat.

Kõrvalepõigetega reisikirjeldus

Martin Kala jätkab kõrvalepõigetega reisikirjanduse traditsiooni, mille puhul subjektiivsete tähelepanekute kõrval tehakse ekskursse maa ajalukku ja tänapäeva kultuuriellu — mõnel juhul ka poliitilisse olustikku, millel on sageli sügavad ajaloolised juured.

Paljude Aasia riikide tänapäev tõstatab küsimusi, mida meie, eurooplased, peaksime endale ilmselt kogu aeg esitama.

On iseloomulik, et Martin Kala püüaks justkui alatasa hoiatada potentsiaalset reisimeest (oma lugejat) eelarvamuste ja esmapilgumuljete eest. Ometi ei oska temagi ränduri subjektiivse kõhutunde kõrval midagi muud välja pakkuda.

«Maailm on selline, nagu arvame ta olevat, ning meid ümbritsev on summa kõigest, mida oleme kogenud,» kirjutab Kala ning pole päris selge, kas selles on varjul iroonia. Seesama subjektiivne perspektiiv peaks ju normaaloludes pidevalt muutuma.

Mingit maad või rahvast tundma õppides tuleb meil oma seisukohti sageli korrigeerida ning nähtuste tagapõhjani ei jõua me ilmselt kunagi — isegi kui jääksime vaadeldavasse riiki pikemaks ajaks. Ka üha täpsustuval (kujutlus)pildil on tegelikkusega üksnes sama pealiskaudne suhe kui kaar­dil maastikuga, mida see kirjeldada püüab.

Absoluutsed paralleelühiskonnad

Sageli kipume ülehindama asju, mida teame, ning alahindama neid, mis on meile tunnetamatud. Seda näeme kas või Myanmari puhul. Seal — eelkõige endises pealinnas Yangonis — tunned pidevalt mingit ängistust.

Martin Kala kõneleb Kesk-Aasia puhul paralleelühiskondadest ning mulle jäi Myanmaris mulje, et sellel maal on need lausa täiuslikkuseni arendatud. Võimueliit ja neile lähedased kihid on kolinud ekstra nende jaoks keset džunglit ehitatud uude pealinna Naypyidaw’sse, kuhu minekuks kõik teised — ka riigi enda kodanikud! — vajavad eriluba. Valitsevast klassist on Yangoni maha jäänud mõningad okastraataia taga asuvad ning mõnel puhul püssimeeste valvatavad palee laadi majad.

Sealsamas kõrval on rahvas jäetud piiratud võimaluste juures oma elulisi probleeme lahendama.

Viimaks on seegi juhusliku reisimehe ekslik esmamulje? Usun, et Myanmari asjatundjad teavad paremini, millised suhted valitsevad nende kahe inimpopulatsiooni vahel. Ilmselt on need keerulisemad, kui esmapilgul paistab, ning mõni ühiskonna vägagi oluline osa on ladvikul ära ostetud.

Imeline loodus, vapustav vaesus

Myanmar mõjub tõesti kohati masendavalt, saati et loodus on seal väga kaunis. Selle ängi tagamaad ei ava end juhuslikule reisimehele. Paljude asjade mõistmiseks peab olema sellesse keskkonda sündinud.

Ka Martin Kala puhul tundus, justkui häbeneks ta, et on viibinud säärases riigis. Igal sammul näed rahva viletsust, tajud olukorra muutumatust ning tõded, et 2007. aasta safranrevolutsiooni mahasurumise järel karmistunud majandussanktsioonid on tabanud valusalt eelkõige lihtrahvast. Valitsev ladvik näib tundvat end üsna kindlalt tänu Hiinaga sõlmitud headele majandussuhetele: see riik Myanmari suhtes muu maailma kehtestatud majandusblokaadi ei järgi.

Üsna kõnekas oli selles mõttes minu esimene ost. Nimelt ostsin Myanmaris hotelli kõrvalt tänavalt pudeli limonaadi, mis valati kohe kõrrega joomiseks plastkotti. Pudelit pidas müüja nii väärtuslikuks, et ei riskinud selle hinda ostu-müügitehingule lisada.

Rahva vaesus on kohati kirjeldamatu! Masendav on tunnistada seejuures omaenda jõuetust.

Enam ei loodagi

Miks on autoritaarsed režiimid ikka nii vastupidavad, kui liberaalkapitalismi nähtamatu käsi peaks olema neile juba ammu hingekella löönud? See on küsimus, mille esitab endale ka Martin Kala. Myanmaris torkas silma, et režiim ei püüagi enam teha ajupesu või pakkuda lihtrahvale präänikut.

Iseloomulik oli seegi, et Than Shwe ja teiste hunta ninameeste pilte õnnestus müügil näha vaid ühes Yangoni kesklinna kaupluses. Tänavapildis neid ei märganud — üksnes lennujaama viiva tee ääres hakkas silma mõni ajahambast puretud impersonaalne propagandaplakat.

Kui võim on kindlalt käes, pole propagandat vaja. Myanmari ja Martin Kala kirjeldatud Kesk-Aasia riikide peamine erinevus ongi ehk see, et Kesk-Aasia maade elanikud, kes mäletavad nõukogude korra ja uuema aja autoritaarsuse vahel veel mingit vabaduseaimust, loodavad muutustele, Myanmari inimesed aga mitte.

«Maa on väga ilus! Ja rahvas on hea. Aga missugune võim!» kirjutas «Baltimaade budausu peapiiskop» Friedrich V. Lustig ehk Ashin Ananda Austraaliasse Hugo Salasoole juba 24. augustil 1981, mil leidis aset üks Myanmari uuema ajaloo esimesi repressioonilaineid. Sellest on nüüd möödas 30 aastat.

Meile meeldib aeg-ajalt sarjata populismi, kuid mõelgem hetkeks ka sellele, mida tähendab elada riigis, kus valitsejatel pole põhjust valitsetavaid üheski punktis arvestada. Olen vestelnud inimesega, kes on viibinud pikka aega naabermaal Tais ja käinud Myanmaris sageli. Tema ei usu, et muudatused on võimalikud. Näib, et viimased «valimised» on seda lootust veelgi kahandanud.

Uue aja reisijad

Ajalukku on vajunud ajad, mil Kaug-Ida reis kujutas endast kuudepikkust romantilist mereretke ning sisemaalgi läbiti parimal juhul vaid kümmekond kilomeetrit päevas. Seejuures on kadunud midagi väga olulist: vähenenud on võimalus õppida tundma kohalikku elu ning reisimine näib olevat minetanud kunagise tähenduse ränduri vaimse mõjutajana.

Sõidame kaugetele maadele valge inimesena ning tuleme sealt tagasi enam-vähem samasugusena.

«Jumal tänatud, et meie elame teistsuguses ühiskonnas!» on vist tänapäeva eksootikareisija peamine tõdemus. Ühtlasi näib, et mis tahes olukorda on alati mõistlik võrrelda sealsete looduslike populatsioonidega, milles valitsevat tasakaalu pole mõistlik häirida.

KES MA OLEN
MAIT TALTS,
teadur


Olen sündinud Tallinnas ning elan praegugi siin. Mõnda aega olen elanud ka Viljandis ning seda linnakest on mul alati meeldiv külastada. Töötan Tallinna tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete instituudis teadurina. Vahel viib elu mind kaugetele maadele — ka sinna, kuhu tavaline turist ei satu. Just neid kogemusi tahaksin kellegagi jagada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles