Jürgen Ligi: läheme valimisi võitma

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahandusminister Jürgen Ligi ei pea õigeks valimiste eel toita asjatult lootusi lubadustega, mille täitmine on eelarves kinni.
Rahandusminister Jürgen Ligi ei pea õigeks valimiste eel toita asjatult lootusi lubadustega, mille täitmine on eelarves kinni. Foto: Elmo Riig / Sakala

Reformierakonna esinumber Jürgen Ligi ei näe enda kõrval konkurenti, kes oleks võimeline riigi tasemel kaasa rääkima sama paljudes valdkondades kui tema.

Jürgen Ligi, kuidas hindate oma konkurente valimistel?

Mul pole võimalik valimisvõitlusele ja konkurentide jälgimisele palju aega pühendada. Ülevaade mul muidugi on: Reformierakonna pink kahe maakonna peale on pikk. Meile antud hääled hajuvad eri inimeste vahel. Sotside omad võtab esinumber. Isamaa ja Res Publica Liidu puhul on seda keeruline öelda, sest siin on eri leere. Keskerakonna nimed on konkurentide hulgas vahest natuke nõrgemad.

On kindel, et Reformierakond läheb ka siin ringkonnas valimisi võitma.

Politoloog Rein Toomla avaldas «Sakalas» arvamust, et Jürgen Ligi, kes kandideeris eelmisel korral samas ringkonnas Edgar Savisaarega, võis sedapuhku Viljandimaa kasuks otsustada, sest samasuguse konkurentsi korral võib valimistulemus piinlikuks osutuda.

See on sügav eksitus. Ma pole kunagi enda kui poliitiku hinda mõõtnud häälte arvuga, vaid olen lähtunud töö sisust. Tallinnast tulin ära sel põhjusel, et seal on meie ridades esinumbri kaalu ja värvi inimesi palju.

Ma ei ole olemuselt häältepüüdja. Samas pole suurt vahet, kus ma üles astun. Oma tausta tõttu on mul kohalikku tunnetust palju: olen ülikoolis regionaaltemaatikat õppinud ja elanud Eesti eri kohtades.

Tahan kõigile meelde tuletada, et valitakse ikkagi riigikogu, mitte Paide või Viljandi esinduskogu. Lähen valimistele rahuliku südamega: oma töö tulemuste pärast pole mul tõesti põhjust punastada.

Ringkonniti on valijate tüpaaž natuke erinev. Kuidas hindate oma võimalusi Viljandimaal?

Ma ei pea kuigi tõenäoliseks, et rahandusminister saab olla rahvamees. Mina olen ikka see ei-ütleja ja majapidamises korra looja. Kui valija seda ei väärtusta, on see minu saatus. Ma ei hakka populaarsuse nimel oma põhimõtteid muutma. Riigi majanduse korrashoid on mu esmane töö ja ma saan toetuse inimestelt, kes seda hindavad. Usun, et ka neid on piisavalt.

Eelmistel valimistel sai Meelis Atonen, kes on küll väga karismaatiline inimene, siit väga hea häälte arvu, kuid mul on lootust tema tulemust korrata.

On selge, et pealinnast tulijat on viljandimaalastel raskem omaks võtta, liiati kui tema tegevusvaldkond on suuresti rahvusvaheline nagu rahandus. Eks see mängi mingil määral teiste kandidaatide kasuks, ent kui ma tegusid vaatan, on minul pehmelt öeldes eeliseid. Esinumbrite hulgas on häid kommentaatoreid ja ühe ala mehi, kuid mul pole häbi tunnistada, et ma ei näe enda kõrval kedagi, kel oleks üleriigiliselt rohkem kaalu.

Toonitan: kandidaatide valik on suur nii meil kui teistes erakondades.

Kui Reformierakond osaleb valitsuse moodustamises, kas jätkate rahandusministrina?

Kui seda pakutakse, olen nõus jätkama. Väga selged on nii probleemid kui nende lahendusteed.

Kui Eesti praegu on millegagi maailmas esiplaanil, siis paraku pole see niivõrd teadus ja kultuur, kui rahanduspoliitika. Ütlen ilma valehäbita, et oleme selle poolest väga erilised. Karta on, et Eestil ei õnnestu veel mõnda aega ühelgi teisel alal nii positiivselt tähelepanu keskpunktis olla, kui ta on olnud rahanduspoliitika poolest viimased aasta-poolteist.

Sellepärast oleks minu meelest viga rahandusministrit välja vahetada ja poleks paha, kui saaksin meie kaubamärgi esindajana jätkata.

Mis on nende valimiste põhiteemad?

Ikka majandus ja sealt edasi sotsiaalsüsteem, mis sellest toitub. Riik ei kujunda ju abstraktseid pehmeid väärtusi otseselt. Tuleb siiski silmas pidada, et need, kes lubavad majandust arendada väga vahetult, keeravad vindi üle. Riik loob ikkagi vaid tingimused. Seni oleme sellega toime tulnud. Euroopa põhiprobleem on praegu võlakriis ja siin on riigi vastutus kõige suurem: kui rahanduses ei ole asjad korras, kannatab ka erasektor.

Oleme uhked oma väikse riigivõla üle, ent kas pole see tulnud rahva eluolu arvelt, samas kui Kreeka pensionäride põli on ilus?

Kreeka osas on oma tõetera sees, aga eks igaüks ise pea taipama, palju tal on vaja oma püksirihma pingutada. Aeg toob kreeklastele tõe lähemale ja kui nad ei muuda oma suhtumist, muutuvad nad järjest marginaalsemaks nii oma elatustaseme kui maine poolest.

Eestist rääkides: me oleme vananev ühiskond ega tohi endale kestvat puudujääki lubada. Kui riik püüab sotsiaalprobleeme lahendada võla arvelt, lõpeb see traagiliselt. Et me seda teinud pole, on meie uskumatult suur eelis.

Räägime maksupoliitikast. Olete lubanud tulumaksu määra vähendada.

Oleme oma programmis kirjeldanud meetmeid, mis tulevad arutelule. Ei saa kindlalt lubada tulumaksu alandada ja me pole seda lubanudki. Kõik sõltub eelarve seisust.

Küll aga on tööjõumaksud meil suhteliselt kõrged. Neid tuleb alandada esmajärjekorras, alates töötuskindlustusest. Ettevõtete tulumaksu järel on tööjõumaksud kõige majandusvaenulikumad. Töötuskindlustuse järel oleks siis mõistlik ette võtta tulumaksu alandamine, kuid seda ei tohi teha võlgu.

Kuidas kommenteerite oponentide arvamust, et me saame endale odava tööjõuga maa maine?

See on sotside täiesti õõnes jutt. Maine johtub ikkagi konkurentsivõimest: kui me ei suuda teha keerulisemat tööd ja seda väljapoole müüa, siis see ongi meie tase. Tegelikult on odavad töökohad meilt alati liikunud ida poole ja läänest on tulnud juurde kallimad.

Muidugi peame just viimati mainitud seadma eesmärgiks. Tuleb silmas pidada, et tootmisahelas kasumlikkuse poole liikudes on tööjõukulud palga osa. Tööjõu taset ei määra riik otse, vaid hariduse ja majanduskeskkonna kaudu.

Teie programmis on punkt suunata kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) teadusesse. Kas see on eelöelduga seotud?

Oh, jah... See on võti. Olen alati vaielnud eelarve jäikade orientiiride vastu. Oleme haridusse suunatud SKT mahult kolmandal-neljandal kohal Euroopas. Tähtis pole mitte summade pidev suurendamine, vaid see, kuidas neid summasid kasutatakse.

Kust võiks minna maksuvaba miinimumi piir?

See on tasakaalustav element. Kui me saame tööjõumakse alandada, peaksime ka alumist poolt tulumaksust vabastama, aga seegi on eelarvega seotud ja kujuneb protsessi käigus.

Keegi ei tohiks enne valimisi öelda, et teeme miinimumpalga maksuvabaks. Selline käitumine on vastutustundetu, sest siis ei ole võimalik eelarvet kokku panna. Näiteks kaotaksid just omavalitsused väga suure osa tulubaasist.

Samamoodi häirivad mind pingelise eelarveaasta keskel antud lubadused, et tõstame pensione või toetusi kohe. Need toovad kaasa asjatuid ootusi.

Kas oleks tarvis maksustada omand?

Teoreetiliselt on kõige majandus- ja keskkonnasõbralikum vara ja tarbimise maksustamine, selle asemel et maksustada tööjõudu ja tulusid. Meie oleme valinud tarbimise maksustamise.

Vara maksustamine on küll teoreetiliselt õige ja annab stabiilse maksubaasi, kuid Eestis pole veel tekkinud vara akumulatsiooni. Meie varad ei teeni tulu, vaid on koormatud laenudega. Ma kardan, et näiteks Viljandi majaomanikele, kelle kinnisvara renoveerimine neelab suuri investeeringuid, käib selline asi üle jõu. See võib tähendada kodudest loobumist.

Paul-Eerik Rummo on nimetanud teid emapalga isaks. Üks enim kritiseeritud teemasid on olnud emapalga ülempiir.

Vanemahüvitise ülempiiri madalamale toomine ei vabastaks nii palju raha, kui ette kujutatakse, küll aga tekitaks see ebakindlust ja mõjuks halvasti iibele. Selle teema torkimine on väga palju kahandanud meetme efektiivsust. Kriitikast kumab kadedust.

Mõelgem õiglaselt: vanemahüvitise mõte on võimaldada igal inimesel võtta lapsesaamiseks aeg maha nii, et ta ei peaks loobuma väljateenitud elustandardist. Võib ju küsida ka vastupidi: kas pole praegune piir sellest enam teenivate vanemate suhtes ebaõiglane?

Mis puudutab aga sotsiaaltoetusi, siis neid ei tohi jagada valimatult. Esiteks kahaneb suure toetusesaajate arvu juures toetuse summa. Teiseks on kogemused näidanud paratamatut tõsiasja, et toetustel püsivas ühiskonnas kahaneb majandusaktiivsus.

Kahju, et sotsiaaldemokraatide programmi võib võtta kokku ühe sõnaga: toetused. Nad on meie koalitsioonipartneritena ka ise öelnud lausa: «Jätke meile kulude pool, teie vaadake, et tulusid tuleks.»

Kas on võimalik, et maapiirkondade arendamiseks seate sealsetele ettevõtetele sisse maksusoodustused?

See on täielik jama. Eesti on imepisike piirkond ja kes sellisele soodustusele loodab, räägib kaheksakümnendatest aastatest pärit teadmistega.

Kui suur on oht, et teie kava järgi siseministeeriumi regionaalvaldkondi ja põllumajandusministeeriumi liites saame tulemuseks sotsiaalse sidususe ministeeriumi?

Ärme nüüd üle mõtleme! «Riigimehed» oli tore seriaal, ent meenutas pigem filmi «Borat» kui tegelikku poliitikat. Muide, mulle meeldivad mõlemad ekraanilood.

Kui tõsiselt rääkida, siis regionaalministri institutsioon päris hästi välja ei kanna ja sama saab öelda isegi põllumajandusministri kohta. Praegu käib seal peamiselt euroraha jagamine.

Mõlemad ministrid sõidavad palju ringi ja muretsevad, ent selle mõju Eesti arengule on marginaalne. Neid funktsioone liites saaks mõistlikuma tulemuse: kahe pooliku ministri asemel ühe terve.

FAKTE

Jürgen Ligi on rahandusministrina ametis 4. juunist 2009.
• Sündinud 1959. aastal.
• Lõpetanud Tartu ülikooli geograafia (1982) ja välismajanduse (1993) erialal.
• Olnud nelja riigikogu liige ja kaitseminister.
• Ajakiri «The Banker» nimetas Ligi tänavu Euroopa parimaks rahandusministriks ja väljaanne «Emerging Market» andis talle mullu areneva Euroopa aasta rahandusministri aunimetuse.
Allikas: internet

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles