Juba paarkümmend aastat on kunstnik Kersti Rattus võtnud folgipeo aegu puhkuse, et pühenduda selle kujunduse loomisele. Mis siis, et päevad venivad pikaks ja ulatuvad sageli öötundidesse. Ilma tema vaimukate ja värvikate kujundusteta ei kujuta seda festivali enam ettegi. Ja ta ei ole ainult lavakujundaja. Kui linnas on näiteks mõned puud mässitud pehmesse kangasse, tasub samuti tema poole vaadata. Seda kummalisem on, et kõik sai alguse juhusest – saatuslikuks osutunud jalaluumurrust.