Murtud jalaluust sai alguse pikk, värviline ja lõbus lugu

Foto: Kristi Markov

Juba paarkümmend aastat on kunstnik Kersti Rattus võtnud folgipeo aegu puhkuse, et pühenduda selle kujunduse loomisele. Mis siis, et päevad venivad pikaks ja ulatuvad sageli öötundidesse. Ilma tema vaimukate ja värvikate kujundusteta ei kujuta seda festivali enam ettegi. Ja ta ei ole ainult lavakujundaja. Kui linnas on näiteks mõned puud mässitud pehmesse kangasse, tasub samuti tema poole vaadata. Seda kummalisem on, et kõik sai alguse juhusest – saatuslikuks osutunud jalaluumurrust.

Läheme ajaloos tagasi. Aasta oli 1997. Tallinnas sündinud ning 1980. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lavakujunduse ja maali alal lõpetanud Rattus oli jõudnud Viljandisse. Seljataga oli aasta töötamist Ugala teatris. Vabakutselise kunstnikuna oli ta asunud õpetama kultuurikolledžis.

Sealses käsitööosakonnas ja kogu Viljandis valitsenud vaimsus oli Rattuse sõnul ülimalt inspireeriv ja jättis talle sügava mulje.