Repliik. Mina, mina, mina

Anna Luther

FOTO: Elmo Riig

Lesisin nädalavahetusel mustikaistandiku vahel, kui mu ajusopis süttis küsimus, kust algab isekus ja mis on isetus. Meie maailmataju lähtub ju meist endist ja nii on iga meie tegevus mõneti isekas. Prügi väljaviimine või kassi toitmine – kõike võtame ette ikka selleks, et ka ise leevendust tunda.

Tellijale

Kauemaks jäi mu mõte peatuma seal, kus tihti seostame endaga asju, mis meisse üldse ei puutu. Seal, kus ollakse rohkem iseendatundlik. Millestki sellisest laulis irooniliselt ka Orelipoiss: «Kui on teistel rohkem raha, võta isiklikult...»

Leidsin, et kõike isiklikult võttes kannatame rohkem. Tihti ka asjade pärast, mis eksisteerivad ainult meie absurdses fantaasiamaailmas. Siis ongi meil kogu aeg miski, mis põhjustab rahulolematust, olgu see paduvihm või lõõskav päike, perekond või üksildus, naaber või Süüria pagulane. Kokkuvõttes «imetletakse» vaid punni oma otsa ees ja tähed taevas jäävad lugemata.

Tagasi üles