2001. ja 2002. aastal siseministrina omavalitsuste sundliitmist ette valmistanud Viljandi linnavolikogu esimees Tarmo Loodus arvab ka praegu, et riik peaks haldusreformi suunama, kuid ei usu, et suured muudatused paari järgmise aasta jooksul teoks saavad.
Enamik mõistab, et ühinemist on hädasti vaja, kuid küsimus on selles, kas lasta protsessil omasoodu kulgeda või anda kiiruse huvides ülevalt poolt tõuge.
Loomuliku arengu puhul võib olla kindel, et palju piirkondi muutub ääremaaks kiiremini, kui me seda praegu ette näha oskame. On ju selge, et mitte keegi ei taha liituda vallaga, kellest ei sõltu midagi, isegi mitte tema enda igapäevane elu.
Vabatahtlik ühinemine ei vaata riiki tervikuna, nii ei ole võimalik igas Eesti otsas tagada enam-vähem ühesuguseid avalikke teenuseid. Järelikult peaks riik ikkagi sekkuma ja kindlaks määrama, millistel omavalitsustel oleks mõttekas kokku minna.
Täpselt sedasama juttu rääkisite aastate eest siseministrina. Siis ei tulnud plaanist midagi välja. Miks peaks nüüd tulema?
Kõik johtub poliitilisest kokkuleppest. Mart Laari viimane valitsus arutas seda teemat tuliselt kaks päeva, aga kahjuks ei lepitud midagi konkreetset kokku. Mulle öeldi lihtsalt: tööta edasi! Ühel hetkel, kui presidendivalimised olid ukse ees, hakkas iga mees oma asja ajama ning tagajärg on meile kõigile teada.
Iseenesest oli selleks ajaks juba 40 protsenti omavalitsustest nõus, et tuleb ühineda. See oli väga suur toetus, millest praegu võib vaid unistada.
Toonane valus kogemus ongi peamine põhjus, miks Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu nüüd jälle oma partneritelt toetust küsima läks. Oleme aru saanud, et teemaga pole mõtet tegelda, kui selle taga pole poliitilist kokkulepet. Me ei taha oma vigu korrata. Et üks regionaalministri põhiülesandeid on tagada piirkondade tasakaalustatud areng, ei saanudki teistsugust küsimust olla.
Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna vastus oli eitav.
Jah. See tähendab, et regionaalministril pole mõtet teemaga praeguse koalitsiooni ette minna.
Kas see tähendab, et Isamaa ja Res Publica Liit ongi mõtte maha matnud?
Lõplikult mitte, küll aga selles võimuliidus.
Võib-olla oleks siiski mingisugust lootust, kui trummi kõvemini taguda?
Ma ei usu sellesse, sest aega on liiga vähe. Kohalikud valimised on ju juba järgmisel sügisel ning enne neid tuleks teha väga suuri ettevalmistusi. Minu siseministriks oleku ajal tehtud tööd ei sobiks enam kasutada, sest olud on vahepeal muutunud. Kahju küll, aga paljud paigad, mis 2001. ja 2002. aastal olid veel tõmbekeskused, on nüüdseks inimestest tühjaks jooksnud.
Lõppude lõpuks pole asi vormis, vaid ikkagi sisus. Olulised pole valdade piirid, vaid teenused, mida elanikele pakutakse. Neid omaaegseid ettepanekuid ei võetud ju laest, nende taga olid uuringud ja kokkulepped. Tegemist oli süsteemse lähenemisega ja nüüd tuleks see töö uuesti ette võtta.
Mis teie arvates on peamine põhjus, miks sotsid ja reformierakondlased teiega seda mängu kaasa teha ei taha?
Esimene põhjus ongi ilmselt ajaline tegur. Et valimisteks asi ära teha, peaks praegu ikka väga kõvasti pingutama. Selleks aga potentsiaali ei nähta.
Teiseks ei osata täpselt ennustada, millised parteipoliitilised kombinatsioonid pärast liitumisi tekivad. Ettearvamatus on see, mida kardetakse.
Miks siis teie erakond seda ei pelga?
Oleme jõudnud järelduseni, et meie kaotus, kui see peaks tegelikkuseks saama, on Eesti majanduse ja omavalitsuste kiirema arengu eest üsna väike hind. Ühinemine ei ole vallaametnikele ja -juhtidele loomulikult meeldiv, kuid kui hoida kaalutledes silme ees tervikpilti, on võimalik jõuda veendumuseni, et see tuleb siiski ära teha.
Saksamaal Brandenburgi liidumaal leiti väga lihtne lahendus: kõigile reformitavate omavalitsuste juhtidele pakuti järgmiseks kaheks valitsemisperioodiks sama palgaga töökohta. Teisisõnu osteti vallajuhid ära.
Eestis on umbes sama seis. Kui me suudaks öelda praegustele linnapeadele ja vallavanematele, et järgmised kaks perioodi töötate kõigest hoolimata oma praeguse väikese valla territooriumi heaks, juhite osavalda või midagi muud seesugust, oleks asi lihtsam. Nagu ikka, lahendaks raha ka siin mitu küsimust. Praegused liitumistoetused on selgelt liiga väike boonus.
Kolmas põhjus, miks sotsid ja reformikad ei ütlevad ja mille tõttu ka meie ridades on rohkesti skeptikuid, on omavalitsuste laenukoormad. Hea näide on meie enda Viljandi ümbrus, kus samuti järgmisel nädalal liitumisjuttu ajama hakatakse.
Pärsti vallal on võimla ehitamiseks võetud suur võlg, kuid Viiratsi vallal pole peaaegu ühtegi laenu turjal. Seega on Viiratsil põhjust öelda, et ta ei taha teise võlgu oma kaela võtta.
Eesti riik võib nii-öelda Ameerikat teha ja võtta võlgade maksmise enda peale, luues sellega ühinemiseks igal pool enam-vähem võrdse fooni.
Siis ütlevad need, kes laenu võtnud pole, et see on nende suhtes ülekohtune.
On jah ülekohtune, aga ega võrdsust olegi võimalik saavutada.
Riigikogu valimiste eel tuleb see teema kindlasti päevakorda. Seetõttu peaks kõik erakonnad olenemata sellest, kas nad on praegu valitsuses või mitte, mõtet arendama ja saama rahvalt mandaadi midagi lõpuks ära otsustada.
Esinete järgmisel nädalal Vana-Võidus Kesk-Viljandimaa omavalitsusjuhtide nõupidamisel. Kas te usute, et selles piirkonnas võiks mõni liitumine aset leida juba koos järgmise aasta valimistega?
Ma ei usu, et siin praegu tõsist ühinemist tuleb. Viljandi ümbruse vallad on maakonnakeskuse naabritena veel üsna heas seisus. Pigem on küsimus selles, mis saab Kõpust ja Kolga-Jaanist.
Pikemas perspektiivis on minu meelest mõistuspärane, et Viljandi ühineb ümbruskonna valdadega. See oleks loogiline, kui tahame, et Eesti omavalitsused kujuneksid Euroopa Liidu turul tugevateks investeeringute otsijateks.
Omal ajal panid Inglismaal meie maakondade suurused üksused seljad kokku ja said terve maailma mõistes suuri investeeringuid. See, kas meie suudame kunagi midagi samasugust korda saata, sõltub siinsest koostöövõimest.