LÕUNA-EESTI PIIRI ÄÄRSE alkoturismi teema tõstatamine on kindlasti kasulik piiri ääres asuvate poodide pidajatele ja seostub üha rohkem pigem promokampaaniaga kui murega maksulaekumiste pärast. Sest kui süveneda hinnavõrdlustesse ja otsida soodsamaid võimalusi ka Eestist, kahvatub alkoretkede atraktiivsus märgatavalt.
Ma ei taha öelda, et viimasel ajal sagenenud üleskutsed vaadata üle alkoholiaktsiisipoliitika, on täiesti põhjendamatud, aga need on kindlasti enneaegsed ja seetõttu ei saa nendega nõus olla. Ei riigil ega tootjatel ja kauplejatel endil ole veel piisavalt statistikat riigis toimuva hindamiseks ning veel vähem kurjakuulutavate järelduste tegemiseks. Viimase aktsiisitõusu järel on maksulaekumiste andmed kõigest nelja kuu kohta.
Ka on kaugeleulatuvate järelduste tegemine ennatlik eelmistest kordadest suurema varumise tõttu. Meieni kostnud info kohaselt on mõni ketipood varustatud vanade määrade järgi maksustatud viinaga pikemalt kui aastaks ja enne varude ammendumist uut viina ei ostagi.
Siiski, statistika näitab, et kuised aktsiisilaekumised on varumise tõttu asetleidnud suure kukkumise järel taastunud peaaegu samale tasemele, kus need olid eelmisel aastal. Prognoose tehes arvestasid meie analüütikud tarbimise kahanemisega, konkurentsieelise vähenemisega võrreldes Soomega ja ka niinimetatud viinaralli kiirenemisega Lõuna-Eestis. Seetõttu on prognoosid sel korral konservatiivsed, rääkimata sellest, et mitte keegi ei eelda, et aktsiisitõusu protsent oleks võrdne maksulaekumiste kasvu protsendiga.
Sel aastal on oodata suuremaid alkoholiaktsiisi laekumisi, kui need olid eelmisel aastal. Puuduvad andmed, mis sunniksid meie analüütikuid praegusi prognoose tunduvalt korrigeerima, rääkimata suurte eelarveaukude ennustamisest.
ALKOHOLIAKTSIISI TÕUSU taga on kaks põhjust, millest üks puudutab eelarvet ja teine inimeste käitumist. Väiksem alkoholitarbimine ja suuremad maksulaekumised on kindlasti soovitud tulemus. Kuid massiline alkoholi sissevedu Lätist võib tähendada hoopis tarbimise kasvamist ja väiksemaid maksulaekumisi Eestis. See on põhjus, miks me ise jälgime olukorda üsna pingsalt. Ent isegi kui alkoholitöösturite hirmujutud viiendiku alkoturu kolimisest Lätti paika peaksid, on neli viiendikku müügist endiselt Eestis ja selle suhtes rakenduv aktsiisitõus vähendab kindlasti ka tarbimist. See aga ongi üks alkoholipoliitika eesmärke.
Siinkohal tuleb kõva häälega öelda, et hinnavahed, millega aktsiisitõusu vastased hirmutavad, on sageli eksitavad. Soomlaste seas populaarseim 24 purgiga õllekast maksab piiril alla üheksa euro ning Tallinna sadama-ala ja laevapoodides üle üheksa euro, lubades säästa – kütusekulu arvestamata – umbes 1,5 eurot kastilt. Samas paljud ostjad, sealhulgas soomlased, on tihti margitruud ja nii võib konkreetset õllemarki otsides kahaneda võit kõigest 50 sendile.
Tulles Lätis veedetud puhkuselt tagasi, on selline vahepeatus piiril ehk mõnele õigustatud, ent raske on näha majanduslikku põhjendatust kuuetunniseks sõiduks Tallinnast piirile ja tagasi. Hinnavõrdlused näitavad, et maksimaalset alkoholikogust ostes ja kütusekulu maha arvates säästaks selline klient 12 eurot, kusjuures korraga tuleb välja käia tublisti üle 200 euro. Kuuetunnine sõit ja 12 eurot säästu ei kõla just ahvatlevalt.
Nagu Postimeeski kirjutas, on palju neid, kes tulevad piiripoodi huvi pärast. Õnneks või kahjuks peavad nad sageli pettuma, sest enamasti ei ole hinnavahed seda retke väärt. Enam kui kummastavad on siinkohal väidetavad viskide ja rummide hinnavahed. Muidugi neid leidub, kui võrrelda suurpoe tavahindu ja piiriäärse laopoe kampaaniahindu, aga see pole ju õige võrdlus.
See, kes otsib odavat kraami, oskab ka internetti kasutada. Nii leiab ta üsna hõlpsasti, et viskit ja rummi saab ka Tallinnast osta mitte 17 ja 19 euro eest, nagu alkoholitöösturid väidavad, vaid 12-13 euro eest. Nii kahaneb väidetav 5–7-eurone kaotus Lätile kõigest 1–1,5-euroseks.
PIIRIÄÄRNE ALKOKAUBANDUS ei kogu praegu hoogu mitte niivõrd aktsiisivahe kui erineva ärimudeli tõttu. Tallinnast tuntud sadama-ala laopoe kontseptsioon on lihtsalt kopeeritud piiri äärde. Seega ei maksa näidata näpuga aktsiisipoliitika poole isegi siis, kui kange alkoholi pooleliitrise pudeli hinnavahe on 5–7 eurot. Kange alkoholi pooleliitrises pudelis on maksuvahe Lätiga kõigest 1,80 eurot, mistõttu ülejäänud vahe tuleb kaupluste mitmesugustest juurdehindlustest. Seetõttu väheneb müük ka Läti enda poodides, mis asuvad piirist veidi eemal, ja nagu Postimees kirjutas, on see vähenemine kohati kuni 40 protsenti.
Tasub korrata, et teisest liikmesriigist ostetava alkoholi hulk ei ole piiramatu. Meeles peab pidama, et selle alkoholi edasimüük ei ole lubatud. Maksu- ja tolliamet on juba meelde tuletanud, millised on lubatavad kogused, ja hoiab piirikaubandusel silma peal.
Seega: enne kui oma naabritelt tellimusi võtta, võiks kolmandat korda kuus 110 liitrit ostev «ärimees» põhjalikult läbi mõelda, millise tähtsündmuse tähistamisega ta hakkab põhjendama isiklikku sellistes kogustes tarbimist. Sellist alkoholi ei tohi maksuvabalt riiki tuua ka ärieesmärkidel.
Meieni on jõudnud info, et mõned Lõuna-Eesti baarid ja ööklubid otsustasid proovida niiviisi oma kulusid vähendada. See on ilmselgelt väga riskantne, sest lisaks kopsakale trahvile peaksid nad «säästu» ilmsikstuleku korral maksma aktsiisi, kusjuures mitte Läti ja Eesti vahet, vaid Eestis kehtivas täismääras.
LÕPETUSEKS PEAB MAINIMA, et valitsus on võtnud endale kohustuseks analüüsida aktsiisitõusude mõju (ka tubaka ja kütuse puhul) ning vajaduse korral kaaluda, milliseid samme astuda. Selline kohustus on sõnaselgelt kirjas viimati aktsiise kergitanud seaduses.
See analüüs tuleb ning valitsus ei ole sellest plaanist meile teadaolevalt loobunud. Samas pole märke, et seda oleks vaja teha praegu. Kõigest nelja kuu andmete põhjal oleks see ka äärmiselt raske ja ebausaldusväärne.
Lätiski on ostujõud 30 protsenti madalamatest palkadest hoolimata tõusuteel. See tingib aktsiisitõusu vajaduse.
(Artikkel pärineb rahandusministeeriumi blogist.)