Osteoartroosiga on tegemist 12 protsendil inimeste liigesehaiguste juhtudest ning see põhjustab eakatel kõige sagedamini liikumisvõime kaotust.
Liigeste kulumise vastu aitab kõige paremini igapäevane võimlemine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerikas tehtud statistika järgi elab USA-s 100 000 inimest, kes ei suuda just osteoartroosi tõttu kõndida isegi magamistoast vannituppa .
Naisi ja mehi haigestub enam-vähem võrdselt, kuid eakatest inimestest on mehed rohkem hädas puusade ja naised väikeste liigestega. Tõbi ei ole pärilik, kuigi osteoartroosi teke on tõenäolisem neil naistel, kelle ema on vaevanud sama probleem.
Osteoartroosi suurim riskitegur on vanus. Uuringud on näidanud, et kui alla 45-aastaste seas oli seda haigust kahel protsendil, siis 45—64-aastaste hulgas juba 30 protsendil ja üle 65-aastastest koguni rohkem kui 68-l.
Mis liigub, see kulub
Suured liigesed, nagu põlved ja puusad, on kogu aeg koormatud. Samuti saavad palju koormust labakäed ja sõrmed, millega me tööd teeme.
Liigesekõhre pinnale tekivad selle toimel haavandid, mida röntgenipildilt ei näe. Hiljem need küll paranevad, kuid haavanditega kaasnevad liigesepilu vähenemine ja kõhre paksenemine.
Nahale tekkinud haavast jääb silmaga nähtav arm. Umbes samasugused muutused toimuvad ka liigeses, kuigi silmaga neid ei näe. Alles hiljem võib röntgenipildilt märgata, et liigesepilu on kitsenenud ja -pinnad paksenenud.
Inimene ise tunneb siis juba valu ja tema liigesed ei liigu enam nii hästi kui varem. Valu ilmutab end esialgu üksnes niisugusel juhul, kui liiges on koormatud, kuid võib protsessi edenedes vaevata inimest ka puhkeajal ja hakata segama und.
Esmane osteoartroos tekib tervele liigesekõhrele. Soodustavad tegurid on ülemäära suur kehakaal ja raske füüsiline töö — eriti niisugune, mille puhul korduvate liigutustega koormatakse kogu aeg üht ja sama liigest.
Teisest osteoartroosi põhjustavad traumad, ainevahetushaigused, kõrvalkilpnäärme hädad, suhkurtõbi, rasvumine, kilpnäärme vaegtalitlus ja teised endokriinhaigused, varem põetud liigesehaigused, neuropaatilised tõved ja pikaajaline liikumatus.
Analüüsid on korras
Diagnoos põhineb patsiendi kaebustel, seisundi kirjeldusel ja röntgenipiltidel. Laborianalüüsides tavaliselt olulist muutust ei ole ja põletikunäitajad võivad olla normipärased. Sageli küsitakse, kuidas saavad analüüsid olla korras, kui valu on nii suur, aga nii see ometi on.
Protsess on degeneratiivne ja paikne ega põhjusta enamasti organismi üldseisundi muutusi. Põletikunäitajad võivad suureneda, kui lisandub tugev turse ehk liigese mittebakteriaalne põletik.
Kuidas selle haigusega toime tulla?
Muutusi enam liigesest ära võtta pole võimalik — saab üksnes seisundit kergendada ja piirata haiguse arenemist.
Tähtis on võimelda, et liigesed oleksid liikumises. Suurt raskust, sealhulgas keha enda raskust neile siiski panna ei tohi. Mõistlik on hommikul voodis kõik liigesed lahti liigutada. Harjutusi tuleks teha ka õhtul, näiteks televiisorit vaadates. Hästi sobivad ujumine, kõndimine ja jalgrattasõit.
Abivahendeid, sealhulgas liigeseortoose saab osta eripoodidest ja enne nende kasutamist tuleb nõu pidada arstiga. Kepiga käimist ei maksa pidada häbiasjaks: see pakub tuge ka suvel, rääkimata siis talvisest libedast ajast.
Päeva jooksul tuleb võtta endale aega istuda ja puhata. See leevendab valu, võtab liigestelt koormuse ja võimaldab neil kosuda.
Ravi
Raviks on vaja kasutada põletikuvastaseid valuvaigisteid, et liigest oleks võimalik liigutada, vältimaks selle jäigastumist. Kindlasti tuleb minna arsti juurde, et valida ühiselt patsiendile sobiv preparaat.
Kõhre kaitsmiseks määratakse haigele pika aja vältel glükosamiini ja kondroitiinsulfaati. Need on praegu ainukesed vahendid, mis loodetavasti pidurdavad tõve arengut.
Kui artroosiga kaasnevad reaktiivne sünoviit ja turse, on võimalik süstida haigesse liigesesse põletikuvastast hormooni, glükokortikosteroidi. Selle protseduuri määrab ja teeb enamasti reumatoloog.
Viimaseks jäävad kirurgilised meetodid. Artroskoopilised lõikused olid populaarsed 2002. aastani, aga siis jõuti järeldusele, et enamikul haigetel need seisundit ei paranda.
Kõige edukam on liigese vahetamine ehk endoproteesimine. Esmalt hakati Eestis paigaldama puusa- ja põlveliigeseproteese, kuid nüüd asendatakse kunstliigesega juba ka sõrme-, labakäe-, labajala-, õla- ja küünarliigeseid. Enamik liigeseproteesidega inimesi on liikuvuse tagasi saanud ning elab valuvaba ja täisväärtuslikku elu.
Kindlat vahendit pole
Kindlat vahendit, mis võimaldaks osteoartroosi vältida, ei ole. Abiks on normaalse kehakaalu hoidmine, liikumine, lihasjõudluse ja paindlikkuse säilitamine ning vigastustest hoidumine.
Liigesehaigusi on palju. Probleemide tekkimise korral tuleb kindlasti pöörduda perearsti poole. Kui vaja, suunatakse inimene reumatoloogi vastuvõtule. Tema paneb uuringute abiga diagnoosi ja koostab patsiendile sobiva raviskeemi.
ENNETAMINE
Kuidas osteoartroosi ennetada
• Väga tähtis on võimelda, et liigesed saaksid liikuda.
• Suurt koormust, sealhulgas keha enda raskust liigestele panna ei tohi.
• Mõistlik on hommikul voodis liigesed lahti liigutada.
• Liigeseharjutusi tuleks teha ka õhtul, näiteks televiisorit vaadates.
• Hästi sobivad ujumine, kõndimine ja jalgrattasõit.
Allikas: reumatoloog