Suurima elamuse pakkusid lauljad

Muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkester Toomas Vavilovi juhatusel saatis oma kooli noori soliste. Parajasti on orkestri ees Marlena Keine.

FOTO: Jaanus Siim

Suure-Jaani XIX muusikafestivalist õnnestus mul osa saada kahel päeval. Suurimad elamused sain seekord vokaalkunstist. 

Suundudes 19. juunil Kondase majja kuulama VII Mart Saare nimelise lauljate võistluse teist vooru, kuulsin kuluaarides väidetavat: «Kunagi varem pole meil olnud sellist konkurssi, kus on nii vähe osavõtjaid ja nii palju häid lauljaid.» 

Vaid kolm, aga head

Lähemal uurimisel selgus, et esimeses voorus oli tõesti ainult kolm (!) esinejat, kes kõik pääsesid tänu heale tasemele teise vooru.

Muidugi olin veidi pettunud, sest konkursist kui sellisest ei saanud rääkida. See oli pigem kontsert, kus esines kolm tõenäoliselt suure tulevikuga vokalisti, kel on kandev hääl, hea vokaaltehnika ja suurepärane eri karakteritesse sisseelamise võime.

Mart Saare «Minu süda» Edgar Terepingi esituses jäi meelde ekspressiivse ja müstilise meeleoluga. Rodrigo surmastseenis Giuseppe Verdi ooperist «Don Carlos» imetlesin Tamar Nugise belcantolikku ilusat pikka fraasi. Tuuri Dede säras hea prantsuse muusika tunnetusega (Maurice Ravel, Hector Berlioz). Muide, eelmisel aastal sai Tuuri Dede mainekal Jean Sibeliuse rahvusvahelisel konkursil Soomes neljanda koha ja võitis ühtlasi Sibeliuse perekonna preemia helilooja teoste esitamise eest. 

Žürii koosseisus Jaakko Kortekangas (Soome), Tõnu Kõrvits ja Martti Raide määraski esikoha Tuuri Dedele. Teine oli Tamar Nugis ja kolmas Edgar Tereping. Viimati mainitu sai Suure-Jaani valla eripreemia. 

Konkursi lõppedes jäi mind painama küsimus, miks oli tänavu huvi selle vastu nii väike. Kas reklaam oli ebapiisav, preemiad väheahvatlevad või on aeg muusikaakadeemia lõpueksamite tõttu ebasobiv?

Pool aastat tagasi sõlmiti Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Suure-Jaani vallavalitsuse koostööleping, mis lubab loota, et edaspidi osavõtjate arv taas kasvab. Eestis ei korraldata ju vokalistidele eriti palju võistulaulmisi, meie soololaul oma meisterlikkuses ja nüansirikkuses on aga nii väärtuslik, et seda tuleks rohkem publiku ette tuua.

Esitus määrab

Festivali põhjalikult ja asjatundlikult koostatud bukletis puudus kahjuks info konkursist osavõtjate kohta. Ära olid trükitud vaid nimed. Sama märkus kehtib IV Villem Kapi nimelise heliloomingukonkursi puhul. Seal kogunes osavõtjaid siiski mõnevõrra rohkem: nooremas vanuserühmas (kuni 20-aastased) võttis mõõtu kaks ja vanemas (üle 20-aastased) neli noort heliloojat.

Seekordne soololaule ühendav teema oli Kristiina ja Andres Ehini luule, mille kujundirikkus tuli ilmekamalt esile klaveripartiides. Vokaalsed liinid koosnesid enamasti väikestest, kohati atonaalse kallakuga motiividest, mis seadis lauljatele üsna keerukaid ülesandeid. Uudisloomingu puhul osutubki määravaks esitus: kas see on piisavalt veenev või mitte. 

Noored vokalistid ja nende klaveripartnerid olid oma kaaslaste loomingusse korralikult süvenenud. Merike Pedaste soololaul «Hingetuks» sai vanemas kategoorias esikoha. Noore helilooja preemia määrati Richard Mägarile laulu eest «Tuul, sügistuul». 

21. juunil Suure-Jaani kooli suures saalis Eesti muusika- ja teatriakadeemia (EMTA) galakontserti kuulates meenus, et akadeemia lõpetajad on festivalil varemgi esinenud. Näiteks 2009. aastal, mil kõrgkooli lõpuaktuse muusikaline osa oli Suure-Jaanis ja diplomid anti kätte Lahmuse koolis nagu ka sõjapäevil 1944. aastal. 

Tänavusel kontserdil esinesid lõpetajad koos EMTA sümfooniaorkestriga, mida juhatas Toomas Vavilov. Erandiks oli Raul Söödi teos «Murdepunkt», mida dirigeeris vastne lõpetaja Krišjānis Kārkliņš.

Kuigi instrumentaalsolistid, eriti Pipilota Neostus flöödil, olid huvipakkuvad, sain taas suurima elamuse lauljatelt. Sopran Egle Troonil õnnestus veenvalt kuulajate ette tuua nõiduslikult lummav atmosfäär Antonín Dvořáki Russalka aarias ooperist «Näkineid». Tuntud kontratenor Ka Bo Chan, kes lõpetas magistrantuuri, esitas Orpheuse lüürilise aaria Christoph Willibald von Glucki ooperist «Orpheus ja Eurydike» ning koos sopran Grete Oolbergiga dueti samast lavateosest. Ka Bo Chan võiks edukalt üles astuda mõnes barokkooperis, sest tal jätkub nii näitlejameisterlikkust kui vokaalset taset.

Publiku tormilise aplausi teenis Kadri-Liis Kukk efektse Olympia lauluga Jacques Offenbachi ooperist «Hoffmanni lood». Galakontserdi lõpetas Marlena Keine Gioachino Rossini Rosina kavatiini säravate koloratuuridega ooperist «Sevilla habemeajaja».

Kohtumised kodukohvikutes

Kodukohvikute päeval sain jutule kahe inimesega, kes on festivaliga pikka aega seotud olnud. Suure-Jaani vallavalitsuse avalike suhete spetsialist Leili Kuusk on aidanud seda üritust korraldada 15 aastat. Küsisin temalt, milline tähendus on sel Suure-Jaanile.

«Festival aitab Suure-Jaanit tutvustada,» leidis Leili Kuusk. «Isegi kui mõni inimene pole siin kunagi käinud, on ta kuulnud meie suvisest muusikasündmusest. Festivalil on hea maine. Eriti populaarsed on öised sookontserdid, kus on ühendatud imeline loodus, klassikaline muusika ja öö erilisus.» 

Kuusk rõhutas, et festival ei ole kommertsüritus ja korraldajatel pole survet meelitada ligi aina rohkem publikut. «Muusikapidu on mõeldud pigem meie enda inimestele.» 

Suure-Jaani gümnaasiumi muusikaõpetajalt Riina Mankinilt uurisin, milline on õpilaste huvi Suure-Jaani muusikafestivali vastu – publiku hulgas on ju näha põhiliselt kesk- ja vanemaealisi.

«Kontserdid on mitmekesised, igaüks võib leida midagi huvitavat. Näiteks ERSO kontserte käib alati kuulamas grupp noori huvilisi,» lausus kohalik pedagoog mu arvamust kummutades ning lisas, et vald korraldab parimatele õpilastele ja nende vanematele tänuvastuvõtu, kus peresid premeeritakse kontserdipiletitega, nii et neil on võimalus minna üheskoos head muusikat kuulama.

Riina Mankin rääkis, kuidas igal sügisel tehakse muusikatunnis tagasivaade suvistele muusikaelamustele ning õpilased tunnevad uhkust, et nende koolimajas on kaks hea akustikaga saali, kus igal suvel esinevad parimad muusikakollektiivid ja solistid ning ERSO ees seisavad maailmakuulsad dirigendid. «Meenub mõni aasta tagasi ühe õpilase tehtud uurimistöö, milles ta põhjalikult analüüsis, kuidas festival on kasvanud ja arenenud ning millised kollektiivid ja solistid on siin enam esinenud.»

Nii suure ürituse korraldamisel vajatakse palju abilisi. Suure-Jaani gümnaasiumi abituriendid tegutsevad meelsasti vabatahtlikuna. Nad kontrollivad pileteid ning saavad ka kontserte kuulata. 

Oma eredamatest festivalimuljetest kõneldes meenutas Riina Mankin, kuidas ta esimesel festivalil 1998. aastal kuulas kirikus esimest korda Artur Kapi orkestriprelüüdi «Hauad». «See liigutas mind hingepõhjani. Konservatooriumis õppides tutvustati meile ainult tema «Noortesümfooniat» ja romanssi «Metsateel», rohkem polnudki tema muusikat tollal plaadistatud. Selliseid avastusi eesti klassikute loomingust ootaks edaspidigi. Erilised on Suure-Jaani õigeusu kirikus toimuvad kontserdid. Sealt heliseb kõrgetasemeline teiste rahvaste kultuur ja nii heal kunstilisel tasemel, et ka tavaline kuulaja on lummatud.»

Tipphetk õigeusu kirikus

Sel suvel esines õigeusu kirikus Peterburi Maria teatri koor dirigent Andrei Petrenko juhatusel. See kontsert tõi meile, eestlastele, koju kätte ühe maailma muusikametropoli kõrgetasemelise vokaalkollektiivi, kelle kõrvulukustav forte pani kirikuaknad värisema. Teatrikoorile omaselt suudeti laulude meeleolud lausa piltlikult esile tuua. Publik vaimustus kooris laulvatest suurepärastest solistidest.

Minu kaks festivalipäeva sisaldasid veel lõunatunde kohvikus Arturi Juures. Kohtumised Tiia-Ester Loitme ja Einar Laignaga (seal näidati Mart Raukase temast tehtud filmi «Parreesia») olid meeldejäävad tänu mõtterikkusele ja värvikatele külalistele.

Muusikasõbrad jäävad uut festivali ootama.

Tagasi üles