Viljandi haridus vajab julget arenguhüpet (3)

Urmo Reitav
, sihtasutuse Viljandi Hariduse Arengufond juhataja, Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi lektor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmo Reitav
Urmo Reitav Foto: Anna Aurelia Minev

HARIDUSEST JA KOOLIST räägime neil päevil rohkem kui tavaliselt: rahulolu kooliga, lõpuaktused, riigieksamite tulemused, edasiõppimise valikud, sisseastumiskatsed, uue kooliaasta planeerimine...

Tänapäevases õpikäsituses on kesksel kohal õppija ja tema areng ning õpikeskkond ja õpetajad. Sellest lähtudes olen jälginud ja analüüsinud Viljandi haridusvaldkonda ja koolivõrku. Väidan, et vajame julget arenguhüpet ning üsna mitmel tasandil.

Tuleb tunnistada, et piirkonna arengudokumentides on haridusvaldkonna eesmärgid ambitsioonikad, aga teisalt visioonita. Haridus on olemuselt pidev protsess ja edasiliikumine, järelikult peab seda olema ka valdkondlik areng. Vastasel juhul jätkame tavapärases rutiinis ja paigalseisuga, kuigi muutunud on nii õppijad kui tööturu väljakutsed.

Meie koolid on küll omanäolised, kuid kas me suudame pakkuda võrdselt head haridust? Praeguses olukorras mitte. Viljandis on ellu viidud koolivõrgureform, mille tulemusena on gümnaasiumist saanud haridustempel, põhikoolid on aga jäänud sootuks omapead nii sisu, arendamise kui koolikorralduse poolest. Kui üks kool väärtustab hindeid ja tulemusi, aga teine õppija arengut ja seda toetavate uute meetodite rakendamist, siis ainuüksi see viitab, et õppimine ja õpetamine on erinevad. Järelikult on erinevad ka õppijate motivatsioon ja hakkamasaamine.

MILLIST KOOLI vajavad tänased ja homsed õppijad? Mitut kooli vajab Viljandi? Kui meil pole selget visiooni ja sihti, mis lähtub tänastest ja homsetest väljakutsetest, siis polegi mõtet sellele vastata.

Viljandi, selle lähiümbrus ja laiemalt kogu piirkond on piisavalt kompaktne, et käsitleda seda ühtse haridusruumi ja tervikuna. Praegu on siin tohutu killustatus ning kohati ületähtsustatud olelusvõitlus ja ebatõhus ressursside kasutamine nii üld- kui huvihariduses.

Killustatus takistab koolide arengut kogukonna huvides – õpikeskkonna ja õppekorralduse uuel moel korraldamist. Koolide eraldatus tõrjub arendusvajaduse hoomamise asemel hoopis enesekaitsele. Seetõttu on paljudel juhtudel klammerdutud niinimetatud vana kooli või püsiva rutiini kammitsasse ning muutusi pigem välditakse.

Kui palju me võtame otsustamisel ja korraldamisel arvesse õppijate vajadusi ja iseärasusi, demograafilist situatsiooni, tänapäevase õppedisaini ja koolijuhtimise põhimõtteid? Kui palju me seda kõike rakendame? Kahetsusväärselt vähe, sest lihtsam on end õigustada ebapiisava eelarve, laguneva koolihoone, riikliku õppekava, õpetajate vähese palgaraha ning passiivsete ja demotiveeritud õpilastega. Olen veendunud, et ka praeguses olukorras on võimalik neile väljakutsetele vastata ning luua noortele õppimiseks ja kasvamiseks motiveeriv keskkond.

PAKUN VÄLJA JULGE plaani: praeguse kolme Viljandi põhikooli asemele üks tugev ja väärikas kool, miks mitte hariduskolleegiumina. Kool, mis lähtub nüüdisaegsest haridusparadigmast ning kus fookuses on õppija ja õpetaja areng ning koostöö. Vaid nõnda saame pakkuda võrdseid võimalusi, mis lähtuvad tänapäevasest õpikäsitusest, ja tegelda professionaalse õppedisainiga.

Millest ma räägin?

Õppekavast, mis võimaldab märgata ja toetada õppija andekust ning lähtub tema arenguvajadustest ja eripärast. Koolist, kus õpetajad saavad spetsialiseeruda konkreetsele vanuserühmale ja ainemetoodikale ning tegutsevad meeskondadena, mitte ei pea end eri klasside ja ainekavade vahel lõhki rebima. Koolist, kuhu sisseastumisel ei pea lapsevanem muretsema sissekirjutuse pärast või tundma hirmu, kas laps ikka saab õigesse kooli. Koolist, kus hindamisel ja lapse arengu jälgimisel järgitakse samu põhimõtteid ning toetatakse ka lapsevanemat.

Ilus idee, aga võimatu teostus. Kas ikka on? Hispaania vanasõna ütleb: «Kus ei ole puudu tahtest, ei ole puudu ka võimalustest.»

VILJANDI LINNAL on plaan renoveerida kehvas seisus olev koolimaja. Kas me vajame järjekordset aastatepikkust kohustust pidada ülal kinnisvara, mis tegelikult ei pruugi vastata nüüdisaja õpikäsitusele, vaid on lihtsalt ilus ja puhas maja, mis mõne aasta pärast vaevleb õppijate puuduses? Võib-olla on mõistlikum ja heaperemehelikum vaadata üle senised õppehooned ning hoopis need tänapäeva nõuetele vastavaks kohandada? Ehk piisab kahest koolikompleksist, millest ühes käivad nooremad ja teises veidi vanemad õppurid, ning nende õpilaste järgi kohandamisest? Samuti tuleks ümber korraldada bussiliiklus, mis toetab kooli tegevust.

Kui mõelda ratsionaalselt ja majanduslikult, siis kas iga kool vajab oma haldusjuhti ja koristajaid? Ehk on mõistlikum haldusküsimused koolilt ära võtta ning lasta tal tegutseda õpetamise ja sisuga? Üks kool võimaldab pakkuda tugevat ja kvaliteetset tugiteenust, tagada haridusteholoogia arengu ning kasutada otstarbekalt ressursse ja linna spordirajatisi.

Muide, see idee polegi nii uudne. Eestis on mitu näidet, kuidas samalaadset mudelit kasutatakse ja on jõutud suurepäraste tulemusteni. Sealhulgas leidub näiteid sellest, et kooli juurde kuulub ka huvikool, mis võimaldab veelgi laiemalt toetada õppija arengut ja andekust.

KOOL ON HARJUNUD olema konservatiivne, mis on samas vastuolus oma eesmärkidega. Ka kool peab ajaga kaasas käima ja muutuma koos ühiskonnaga. Kas meil jätkub julgust ja vastutustunnet, et teha otsused meie lastest ja nende heaolust lähtuvalt, trotsides tavapärast mugavust väljakutsetele lahendusi pakkuda?

Valdur Mikita on öelnud: «Tiivustagu meid teadmine, et kõige parem pesapaik ühele vägevale elusülemile on tark inimene.» Meie ülesanne ja vastutus on luua ühiselt keskkond targa inimese kujunemiseks.

Kommentaarid (3)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles