Olnuks Lembitul kuulipilduja

Lauri Vahtre (paremal) käe alt on tulnud mitu huvitavat raamatut. Juuresolev foto on jäädvustatud teose «Vabadussõjast vabadussambani» esitlusel. Keskel on kogumikteose üks autoreid, Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Ei saa väita, nagu oleks väikese Eesti ajalugu viimse kübemeni lahti kirjutatud — sestap tekibki riburada oletustel rajanevaid alternatiivajaloo teoseid. Vahel on ju vahva mängida mõttega, mis oleks saanud siis, kui...

Üks esimesi pääsukesi selles vallas oli möödunud aasta lõpul ajaloolaselt Hanno Ojalolt ilmunud «1939: Kui me valinuks sõja...». Osalt võib nimetatud žanri liigitada ka eestlaste vanema Lembitu suures osas oletustel põhineva populaarteadusliku biograafia, mille eest Mart Helme ajaloolastelt tublisti nahutada sai, ning mõned Mart Laari vallatud mõttemängud teatmeteosest «101 Eesti ajaloosündmust».

Ajaloolane, kirjanik, stsenarist, tõlkija ja poliitik, igal rindel produktiivne Lauri Vahtre on võtnud oma värskeimas, ilukirjandust populaarse ajalookirjutisega sünteesivas teoses «Eesti saatusehetked» luubi alla meie riigi ajaloo kümme seika, mis oleksid teisiti minnes võinud meie saatust kardinaalselt muuta.

Autor alustab aastal 1208   Autines peetud kärajatest ning lõpetab suurmeeste mälestustega 1991. aasta augustist.

Umbes poole sajandi eest ulmekirjanduse alažanrina tekkinud alternatiivajalugu on kolinud üsna edukalt peavoolu nii kirjanduses kui kinolinal, rääkimata koomiksitest ja arvututest arvutimängudest. Meenutagem kas või Quentin Tarantino ajalooga kompleksivabalt ümberkäivat ekraanilugu «Vääritud tõprad», mille lõpul verejanulised ja seksikad juudid korraldavad efektse atentaadi Adolf Hitlerile.  

Taas ei tohi muidugi kõike hinnata ühe mõõdupuuga. Meremehest kirjaniku Herman Sergo «Vihavalla» võiks ju laias laastus liigitada alternatiivajaloo lahtrisse, kuid sellele teosele on pigem ette heidetud kaugele ulatuvat ajaloolist tõepäratust, mis tuleneb autori vähestest teadmistest.

Õppinud ajaloolase ja mitme kooliõpiku autori Lauri Vahtre puhul ei teki sellist kahtlustki: tema pakutud lahenduskäigud on kenasti raamitud faktidega.

Vahtre toob iga minevikusündmuse puhul hakatuseks mõne ilukirjanduslikkusele pretendeeriva vähe tuntud teksti ning läheneb siis sellele ajaloolase mõõdupuuga.

Üksikasjad otsustavad

Autor tõdeb, et üldlevinud arusaama järgi on saatuslik hetk see, mil mingi pealtnäha tähtsusetu asjaolu või tühise detaili puudumine või lisandumine on ühtäkki ülioluline ja määrab, millise suuna võtab inimese või rahva elukäik.

Mis oleks saanud Jüriöö ülestõusust, kui ordukuller Krausen poleks jõudnud hoiatama ordumeister Burchard von Dreilebenit, kes tõttas oma vägedega kuskilt Pihkva piirilt otsekohe mässavaid eestlasi maha suruma? Või mis saanuks 1918. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutamisest, kui tuhanded Petrogradi eestlased poleks korraldanud revolutsiooni järel mesinädalaid pidavas Neevalinnas hästi organiseeritud meeleavaldust?

Mõnes mõttes annab autor sellele kõigele põhimõttelise vastuse juba 30. leheküljel: «Ugalased e i  s a a n u d 13. sajandil käituda 20. või 21. sajandi teadmiste ja tarkuste kohaselt, nii nagu Lembitu ei saanud Madisepäeva lahingus kasutada kuulipildujat ning selle ümber «olekseid» laduda pole mõtet.» Ometi teeb Lauri Vahtre ülejäänud paarisajal leheküljel just seda ja tõepoolest — miks mitte.

Vastused käeulatuses

Kust siis leida raamatus toodud ilukirjanduslikke ning üldjuhul vähe tuntud teoste katkendeid, mis on ajaloolase kommentaaride aluseks olnud ja panevad salakavalalt lugeja kultuurikihi paksuse proovile? Vahtre kinnitusel on need pärit näiteks Mihkel Karopä ajaloolisest romaanist «Suitsulõhnaline tuul», Andres Hänna ajaloolisest draamast «Murtud piits», Anita Kuresoo teosest «Kümme keskaegset liivimaalast» või Mikaado Ihamaru kahevaatuselisest Konstantin Pätsi teemalisest draamast.

Vastused peaks andma Lauri Vahtre enda mahukas, peagi teleseriaaliks saav pooldokumentaalteos «Lehola varjud», milles paljastatakse seni varjul püsinud fakt: tänu sellele, et Lehola Lembitu vend Õnnepäeva ordumeestega peetud verisest lahingust uskumatul kombel pääses, on muinasvanema vereliin tänaseni säilinud.

Keeruline öelda, kas «Eesti saatusehetked» on ajalool põhinev ilukirjandus või ilukirjandusele tuginev ajalugu. Mitme fundamentaalse küsimuse alternatiivsete stsenaariumide läbimängimine võib küll meenutada vanarahvatarkust «oleks persel küüned, küll istuks laes», ent teisalt on asjatundja võimalikult faktitruu ning laiemasse mõõtkavva paigutatud versioon põnev ja kahtlemata ka hariv.

Tagasi üles
Back