Juhtkiri. Ei saa

Sakala logo

FOTO: «Sakala»

Võrdõigusvoliniku kodulehel on märgikampaania «Siia saab» kohta ülaribal eraldi lahter. Selle kaudu jõuab kampaaniale pühendatud leheküljele, mille loomisega on ilmselgelt vaeva nähtud. Menüüst leiab lisaks märgi tutvustusele ja kampaaniaga liitunud asutuste nimekirjale selgitavat lugemist ligipääsetavuse kohta ning kohti, kust vajaduse korral võib nõu küsida.

Lehel on isegi neli kontrollküsimustikku, mille abil saab selgust, kas hoone on liikumis-, nägemis-, kuulmis- ja intellektipuudega inimestele kõigiti ligipääsetav. Ratastoolis inimestele vajalikke võimalusi puudutavas küsimustikus uuritakse muu hulgas, kas välisuks avaneb ja sulgub automaatselt või kas see on piisavalt kerge, et seda ratastoolist avada. Mõistagi küsitakse ka selle kohta, kas kõikjale on võimalik ratastooli kasutades minna.

Kodulehel sedastatakse, et kui kõigile konkreetsete ruumide kohta käivatele küsimustele on võimalik jaatavalt vastata, on ligipääs olemas. Samast leiab ka õpetuse, et olukorra hindamiseks ja muudatuste tegemiseks küsitaks nõu asjatundjatelt, kes saavad aidata heade mõtetega ning hoida ära vigu.

Kõik on justkui kena. Paraku ilmnes eile Paalalinna kooli näite varal, et märgi saamiseks ei pea kaugeltki kõik tingimused reaalselt täidetud olema. Isegi see, kui ratastooliga enamikule korrustele ei pääse, pole segav asjaolu.

Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta tõdes, et märk antakse väikese avansiga, ning viitas plaanile haridustempel igati ligipääsetavaks ehitada. Niisugune selgitus pole aga ammendav. Esiteks pole Paalalinna kooli renoveerimise muna veel munetud ning pealegi on invaliftid ja muu säärane ilmselt igal pool puudu just seepärast, et selleks pole veel raha leitud.

Niisugused märgikampaaniad nagu «Siia saab» on juba olemuselt kergesti rünnatavad, sest neid on võimalik asendustegevuseks tembeldada. Seda enam peaks märgi andmise sõel olema tihe. Vastasel korral tõmmatakse endale ise vesi peale.

Tagasi üles