Küsitlus küüditamisohvrite mälestusürituselt (1)

Egon Valdaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
UNO KÕRESAAR
UNO KÕRESAAR Foto: Marko Saarm / Sakala

Millise jälje on küüditamine teie ellu jätnud?

UNO KÕRESAAR (83-aastane)
 
Mind küüditati juba 1941. aastal Tänassilmast. Seda taaka on võimatu oma mälusopist kustutada. Tunda annab ta ka tervise koha pealt, mis sai seal väga tugevalt kannatada. Nälgides tekkisid maohaavandid ja Siberist pärinevad ka liigesepõletikud. 
 

JUHAN TASAK (77-aastane)

Minu ellu on see kahtlemata jätnud sügava jälje. Meid viidi 1949. aastal ära nii, et isa oli kulakuks tembeldamise järel vangistatud ja meile tuldi hommikul järele. Mina olin kõige vanemana kümnene, õde oli seitsmene ja vend viiene. Meid viidi Viiratsisse, kus tuli pool päeva oodata, edasi läks sõit autodega Puka jaama. Sealt viidi meid Novosibirski oblastisse. 
 

ENE RAHNU (72-aastane)

Meie pääsesime imekombel. Mu isa oli Saksa sõjaväes ja hirm oli suur, aga ema viis mind peitu. Olime kaks nädalat paos ning pääsesime õnnelikult. 
 

HUGO TÄHTLA (66-aastane)

Mina olin ise veel sündimata, tean seda sündmust ema mälestuste järgi. Tema rääkis, et küüditajad olid nende tallu tulemas, aga jäid poriauku kinni. Nad olevat lükanud auto tagurpidi välja, edasi mindud üle põllu naabertalu suunas. Ema pere kuulis, et naabrite juures on kisa ja kära. Nad võtsid suure mannerguga piima, paar pätsi leiba, känts liha ja jooksid metsa, kus olid kolm päeva varjul. Viimaks saadeti ema luurele, et ta vaataks, mis talust saanud on. Selgus, et suitsulõõrist oli seakints kadunud ja üht-teist veel näpuotsaga, aga naabertalust olid kõik inimesed ära viidud. 
Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles