Toimetised tutvustavad Viljandimaa ajalugu

Nuia—Karksi tee ehitajad on fotole jäädvustatud aastal 1929. Postkaart pärineb Olev Bendi kogust.

FOTO: Anton Priimägi

Paljud ajaloohuvilised on juba harjunud, et igal kevadel maikuu lõpul pannakse lugejate lauale «Viljandi Muuseumi Aastaraamat». Nii on see olnud juba alates 1998. aastast — niisiis 12 korda.

Nüüd ühtäkki nägi aasta lõpul trükivalgust hoopis «Viljandi Muuseumi Toimetised I». Võiks küsida, millest on tingitud selline nimevahetus. Tundub ju, et seni avaldatud muuseumi aastaraamatute ja ilmuma hakanud toimetiste ülesanne on üks ja seesama: populariseerida Viljandimaa ajalugu ja tutvustada muuseumi kogudes olevaid kultuuriväärtusi.

Kui teemasse süüvida, selgub kummatigi, et ettevõtmine on keerulisem ja laiahaardelisem — tulevikku vaatav.

Tuhat fotot

Meenutuseks olgu öeldud, et minevikupärandit hakkasid juba XIX sajandi viimasel veerandil jäädvustama Viljandi Kirjandusliku Seltsi liikmed. 1918. aastaks jõudsid nad avaldada saksa keeles 13 «Jahresberichti» ehk aastaraamatut.

Aastatel 1998—2009 ilmunud «Viljandi Muuseumi Aastaraamatud» jätkasid seda traditsiooni. Hiljuti avalikkusele esitletud esimest numbrit kandvad toimetised on seega juba muuseumi 26. populaarteaduslik väljaanne.

Kõnealuste toimetiste 199 leheküljel on koha leidnud kaheksa mahukat artiklit. Kõigepealt köitis mu tähelepanu Tiina Parre kirjutis «Olev Bendi kollektsioon Viljandi muuseumi fotokogus. I osa — Viljandi maakond». Olin sellest kogust küll kuulnud, kuid täpsemalt asjaga kursis polnud.

Kirjatööst saab teada, et Bendi kollektsioonis on Viljandi maakonna kohta tsaariajast lähiminevikuni 952 foto- ja trükipostkaarti ning tavafotot, millel on kujutatud vaateid, hooneid ja tuntud isikuid.

Olev Bendi kogu puhul on oluline, et ligi pooltel eksponaatidel on juures fotograafi või kirjastaja nimi. Ehk paneb see kõiki mõtlema sellele, kui palju leidub meil kodus vanu pilte, millele pole märgitud ei ülesvõtmise aastat ega fotodel olevate isikute nime.

Märkimisväärseks võib pidada tõika, et esindatud on enamik tuntud Viljandimaa fotograafe. Põnevad on Karl August Hindrey šaržidega kaardid. Mõne puhul on tõtt-öelda tähtis siiski hoopis see, mida on lugeda nende tagaküljel.

Ühe Võhma meiereid kujutava postkaardi pöördele on 31. märtsil 1920 kirjutatud nõnda: «Pühadetervitus ristiisale saadetud kitsarööpaliste soomusrongide sidekomandosse.

Fotograaf Eduard Kalm Võhmas.» Nimetatud kurt piltnik oli tuntud sõjamehe Hans Kalmi noorem vend.

Jään lootma, et järgmistes toimetistes jätkab Parre tuntud kollektsionääri pildikogu tutvustamist.

Selts taastas muuseumi

Mu tähelepanu köitis ka Ain-Andris Vislapuu põhjalik artikkel, mis käsitles Viljandi Kodu-uurimise Seltsi tegevust aastail 1929—1944. Kirjutist illustreerivad mitme Viljandis lugupeetud isiku seni vähe tuntud fotod.

Artiklist selgub, et Viljandis oli kohaliku ajaloo uurimine tähtsal kohal juba Eesti Vabariigi ajal enne Teist maailmasõda. Seda kinnitab tõsiasi, et 1929. aasta 9. mail asutatud seltsi liikmeks — aja jooksul oli neid kokku 113 — astusid paljud Viljandis tuntud inimesed.

Mullegi tuli üllatusena, et August Westrén-Dolli juhitud seltsi kuulusid Arthur Jung, Mihkel Varrik, Mats Nõges, Jaan Soots, Märt Raud, Gustav Mootse, Arnold Sepp, Hugo Raudsepp ja paljud teised, keda teame pigem muude eluvaldkondade silmapaistvate esindajatena.

Kodu-uurijate tegevus oli mitmekesine ja sellest tasuks õppust võtta tänapäevalgi. Nad tegid oma koosviibimistel ettekandeid Viljandi ajaloost, esinesid linnarahvale loengutega, avaldasid artikleid ja korraldasid väljasõite.

Seltsi oluliseks saavutuseks tuleb pidada Viljandi muuseumi taastamist ning Uue-Vändra mõisniku erukindralmajor Friedrich von Ditmari nimelise muuseumi — sellest ju Viljandi oma võrsunud ongi — kogude päästmist.

Kirivöö pakkus kaitset

Põnev ja heal tasemel oli ka Inna Raua kirjutis, mis käsitles Vändra kihelkonna kirivöösid. Peale mitmekesise informatsiooni leidub artiklis ohtralt värvikirevat pildimaterjali.

Huvitav oli tõdeda, et praktiliste ja esteetiliste funktsioonide kõrval oli vöödel, iseäranis nende geomeetrilistel kujunditel kaitsemaagiline tähendus. Näiteks usuti, et vöökirjad aitavad haiguste, õnnetuste ja äparduste vastu.

Põhjalik ja ülevaatlik nagu alati oli Jaak Pihlaku Vabaduse Risti kavaleridest rääkiv artikkel. Sedapuhku oli selles juttu Viljandiga seotud 110 inimesest. Kõnealune kirjatöö on tal Viljandimaa Vabaduse Risti kavaleride sarjas kaheteistkümnes ja ühtlasi viimane.

Kirjutist illustreerivad portreefotod, millest mõni on üsna haruldane. Huviga ootan, mis teemat käsitleb Pihlak järgmistes toimetistes: on ju teenetemärke ajaloo jooksul annetatud veelgi.

Huvi pakkus mulle ka Andres Tvauri sügavalt erialane artikkel, mis tutvustab Rubiini kino ees Lossi tänav 21 maa-alal tehtud arheoloogilisi kaevamisi. Põnev oli teada saada, et lausa meie jalge all lebavad kesklinnas maa sees XIV sajandist pärit luust kirjutuspulk, XVI sajandist pärit nooleotsad ning jalaõnged ja palju muud väärtuslikku. Sõltumata kohast, leiame oma keskaegses linnas labidat maasse lüües ikka killukese ajalugu.

Omapärane on Eve Rannamäe kirjutis Viljandi arheoloogilistel kaevamistel leitud loomaluude kohta. Sellest selgub, et keskaegses Viljandis kasutati toiduks peamiselt veiseid, kitsi, lambaid ja sigu, kusjuures linnas söödi rohkem veise-, linnuses aga lamba- ja kitseliha. Metsloomi tarvitati vähem, kuid liike oli see-eest palju: leiti isegi Euroopa piisoni ja punahirve luid.

Mälestused kõige lõpus

Toimetiste lõpuosa on Viljandi koole tutvustavate mälestuste päralt. Esimeses meenutab Peeter Hunt teise algkooli ehk Moksi kooli õpetajaid ja olusid, teises annavad Olav Renno, Jüri Schvede ja Arno Seemen lühiülevaate Viljandi teise keskkooli õpetajatest aastail 1944—1950.

Mõlemad lood on väärt lugemist ja aitavad täita siinse hariduselu ajaloos valitsevat suurt tühimikku. Ehk võtab mõni huviline ette ja kirjutab kunagi Viljandi koolide loo. Siin-seal leidub selle kohta küll killukesi, kuid kokkuvõtlikku ja põhjalikku ülevaadet seni pole.

Kokkuvõtteks. Viljandi linna ja maakonna ajalugu tundub olevat nii rikas, et uurida ja kirjutada peaks jätkuma veel aastateks. Muuseumi toimetiste uus formaat ja avaldamiseks antud vabamad käed peaksid lubama tuua neid lugeja lauale sagedamini kui korra aastas.

Ehk annab uus formaat võimaluse koostada ka teemakogumikke. Ühe numbri võiks kindlasti pühendada Viljandi kooliajaloole, teise siinset päritolu väliseestlastele, samuti küüditamistele ning kas või Teise maailmasõja algusele ja selle seostele Viljandimaaga. Ülevaatlikku ja terviklikku käsitlemist vajaks mõni muugi sündmus.

Püüdsin leida toimetistest kirja- ja faktivigu, kuid näib, et toimetaja ja keeletoimetaja olid teinud oma töö nii korralikult, et ma ei suutnudki neid avastada.

Igal juhul on omalaadi algus taas tehtud. Loodan, et Viljandi muuseum rõõmustab huvilisi veel paljude toimetistega, milles leidub Viljandimaa mineviku kohta huvitavat ja õpetlikku nii spetsialistidelt kui ajaloosõpradelt.

RAAMAT
Raamatut «Viljandi Muuseumi Toimetised I» esitleti
3. detsembril.
• Kaheksa artiklit 199 leheküljel.
• Illustreeritud rohkete fotodega.
• Toimetaja Ain-Andris Vislapuu.
Allikas: Viljandi muuseum

Tagasi üles