Võim ja suhtlemine

Urmas Suik
, Viljandi linnavolikogu eelarve- ja arengukomisjoni liige, Viljandi linnavolikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Suik
Urmas Suik Foto: Elmo Riig / Sakala

(Artikkel esindab autori isiklikke seisukohti.)

AJAKIRJANIK KAIRE UUSEN on 1. veebruari Postimehes hinnanud Eesti ajakirjandusväljaannete avatust tavakodanike arvamusartiklite avaldamisele. Võin oma pikaajaliste kogemuste põhjal öelda, et iga selles loos kirjapandud sõna vastab tõele. Olles aktiivne lehelugeja, saan kinnitada: Eesti ajakirjandusväljaanded on arvamusavalduste suhtes vastuvõtlikud. Asja hea külg seisneb selles, et kõrvuti professionaalide mõtetega on lehes lugejale endataoliste inimeste arvamusi.

Erandiks on parteilehekesed. Üritasin kunagi erakonna liikmena Reformierakonna Paremates Uudistes alustada diskussiooni teemal «Kutseline armee versus ajateenistus». Mingit reaktsiooni ei järgnenud. Meie parteilehtedes oma palavalt armastatud juhtide kiitmisest pinda üle ei jää. Isegi kommunistliku partei Pravda tänas 1989. aastal kirja eest stiilis, et ta on teadlik stalinlikest kuritegudest. Ma nimelt kirjutasin Pravdale, kuidas mu vanavanemad Siberisse küüditati ja mida kommunistid Eestis pärast 1940. aasta võimuhaaramist teinud on.

Teisalt vastas tuntud ettevõtja ja astmelise tulumaksu kehtestamise pooldaja Indrek Neivelt 27. jaanuari Eesti Ekspressi intervjuus meie maksusüsteemi muutmise teemalisele küsimusele, et sellest võib ju rääkida, aga niikuinii ei muutu midagi. Sama tundub kehtivat kõikide teiste Eesti elu puudutavate teemade kohta. Rahvas ja ajakirjandus võivad kirjutada ja rääkida nii palju, kui tahavad, aga riigivanker veereb ikka oma parteilistes rööbastes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles