/nginx/o/2016/11/08/6053209t1hf06d.jpg)
Sotsiaalministeeriumi plaanitav toidumaksude kehtestamine on valitsuse mugavusmaks, et näidata, nagu oleks probleemiga tegeldud, ning WHO silmis Eestile plusspunkte teenida. Kui toidu maksustamine oleks ülekaalulisuse vähendamiseks nii efektiivne meede, nagu seda üritatakse kuvada, oleks see kasutusel juba enamikus riikides. Paraku on need vähesedki, kes on maksustamist rakendanud, sellest loobunud või loobumas.
Toiduliit on igasuguste toidumaksude kehtestamise vastu järgmistel põhjustel.
Esiteks on oluline mõista, et vastavalt Euroopa Liidu õigusele ei saa magusamaksu kehtestada ainult pontšikutele, kommidele ja limonaadidele ehk valitud toiduainetele. Maksustada saab toiduaine koostisosa ehk suhkrut. Et suhkrut sisaldab mõningal määral väga suur hulk toiduaineid, sealhulgas leib, kohupiim ja lihamarinaadid, muutuks selle tulemusena kallimaks märkimisväärne osa meie igapäevasest toidulauast. Olukorras, kus meil elab iga viies laps vaesusriski piiril, on toidu üleüldise hinnataseme tõus lubamatu.
Teiseks meil on juba toidumaks. Mitmes riigis on toiduainete käibemaks tunduvalt madalam kui Eesti 20 protsenti. Näiteks Soomes 14, Hollandis 6, Austrias 10, Saksamaal 7, Iirimaal null ja Inglismaal on osa põhitoiduaineid käibemaksust hoopis vabastatud.
Kolmandaks – tooraine ehk suhkru, soola või muu maksustamine muudab kallimaks ainult kodumaised tooted. Samal ajal on meil poelettidel ohtralt importtooteid, mis hakkavad pakkuma tarbijale odavamat alternatiivi. Kuni meil on saadaval taskukohasemad variandid, ei saa toidumaksu kehtestamine olla efektiivne vahend ülekaalulisusega võitlemiseks ning tarbimisharjumuste muutmiseks. Taani näol on meil reaalne näide, kus rasvamaksu ja karastusjookide aktsiisi kehtestamise tagajärjel suurenes piiriülene kaubandus, riik kaotas loodetud maksutulu, samas suurenes riigi halduskoormus ning suurenenud toiduhindadest kannatasid kõige enam madala sissetulekuga tarbijad.
Neljandaks toob toidumaksude rakendamine kaasa väga keerulise reguleerimismehhanismi. Tekib palju maksude vältimise võimalusi ja optimeerimist, mis asja eesmärgist pigem kaugemale viivad. Suurbritannias näiteks tehti analüüs, et 20-protsendilise toidumaksu kehtestamine limonaadidele vähendaks Londonis tervishoiukulusid 39 miljoni naela võrra, kuid need numbrid tähendavad ka seda, et londonlased jääksid 2,6 miljardi võrra vaesemaks puhtalt maksude haldamiskulude tõttu.
Viiendaks – ülekaalulisust tekitab kalorite tarbimine koguses, mida ei suudeta päeva jooksul ära kulutada. Kui selge seos on kopsuvähi ja tubakasuitsetamise vahel, siis ühe või teise toiduaine ja ülekaalulisuse puhul seda väita ei saa. Näiteks Hollandis tarbitakse keskmiselt 632 milliliitrit karastusjooke päevas inimese kohta ent rasvumise määr on 16,1 protsenti. Kreekas, kus karastusjooke tarvitatakse elaniku kohta 116 milliliitrit päevas, on rasvumise määr 41 protsenti.
Ühtegi toiduainet ei saa pidada halvaks või heaks, on vaid valed tarbimisharjumused. Seega on paralleeli tõmbamine tubakaaktsiisi efektiivsuse ja toidumaksude loodetava mõju vahel pehmelt öeldes küündimatu. Lisaks on igasuguste toidumaksude kehtestamine diskrimineeriv sellele osale ühiskonnast, kes oskavad oma igapäevases toitumises teha mõõdukaid ja tasakaalustatud valikuid.
Kuuendaks – ohtralt kasutatavad näited, kus maksu kehtestamine on vähendanud ühe või teise toote tarbimist, ei analüüsi, kuidas see mõjutas inimeste tervisenäitajaid või kuidas muutus tarbijate menüü. Asjaolu, et karastusjookide maks on kusagil vähendanud tarbimist, ei tähenda, et samal ajal ei kasvanud näiteks mahlajookide või maitsestatud jookide tarbimine, ning on seega sisutühi argument.