Koolitulistamised pole kuriteoliigina midagi uut — neid on aastakümnete vältel ette tulnud mitmel pool maailmas, eriti Ameerika Ühendriikides. Samas pole selles tõdemuses midagi lohutavat, eriti nüüd, kui meie enda ukse all Soomes on vähem kui aasta jooksul aset leidnud kaks ohvriterikast rünnakut.
Eile hukkus Kauhajoe teeninduskoolis 22-aastase õpilase käes paukunud relva läbi üheksa inimest ning see paneb eestlased endalt küsima, kuivõrd kindlad võime olla, et midagi sama traagilist ei juhtu mõnes siinses õppeasutuses. Vastus on karm ja ühene: täielikku kindlust pole ega saagi kunagi olla. Siiski on võimalik riski vähendada.
Kool on alati olnud ühiskonna keskpunkt, sest sellega puutuvad otseselt või kaudselt kokku igas vanuses kodanikud. Seetõttu on loogiline, et üldised probleemid löövad kõige valusamalt välja just hariduse valdkonnas. Seal on omavahel põimunud väga erinevad eluteed, kõige vastandlikumad tõekspidamised ning eri kangusega probleemid.
Soomlaste valus kogemus peab meidki sundima rohkem koolide turvalisusele mõtlema. Millised on aga need vahendid, mille abiga saaks vägivalla teele kaldunud ja haige psüühikaga noorte tegutsemisruumi võimalikult ahtaks muuta?
Koolimaja uksele paigaldatavast metallidetektorist ja koridori toodavatest turvameestest poleks suurt tulu. Isegi kui me viimase kui ühe kooli kõrge taraga ümbritseksime ning nende sees kõige rangemad turvameetmed kasutusele võtaksime, ei garanteeriks see laste julgeolekut. Hullud inimesed leiavad hea tahtmise korral neile sobiva turvaaugu ikkagi üles.
Mida teha, et kogu ühiskond oleks sõbralikum? Sellest küsimusest johtub kõik muu.