Kultuurikorraldaja ei pääse mööda moodsatest suhtluskanalitest

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Džässiklubi korraldaja Priit Noorhani sõnul on küll näha uusi suundumusi, aga kuhu sotsiaalmeedia liigub, pole kuidagi võimalik ennustada.

FOTO: Elmo Riig

Viljandi džässiklubi korraldaja Priit Noorhani uuris Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias tehtud seminaritöös džässiklubi Facebooki grupi näite põhjal sotsiaalmeedias kulgevat infovahetust ning jõudis järeldusele, et kultuurikorraldajal on põhjust tarbijatega Facebookis suhelda.

Viis aastat klubi kontsertide korraldamist on andnud talle kogemuse, et ühe sündmuste sarja puhul peab arvestama hulka olulisi aspekte, sealhulgas kultuuritarbija tagasisidet.  

Priit Noorhani, meediamaastikul on viimastel aastatel toimunud drastilisi muutusi: uued infokanalid tungivad peale ja vanad kaovad. MySpace’i ja Orkutit, mis olid alles hiljuti ülipopulaarsed, võib pidada juba eilseks päevaks.

Nii see läheb. Orkutis tapavad kõik nüüd oma kontosid ja MySpace’i ei viitsi kasutada isegi muusikud, olgugi et see oli vahepeal eriti kõva sõna just nende seas. Pigem liigub kõik Facebooki ja Twitteri suunas.

Kui muusikute seas ehk leidubki mõni põhimõtteline eitaja, siis korraldajad seda kanalit eirata ei saa.

Seletame lahti, miks on tagasiside korraldajale tähtis ning kuidas saab seda kõige paremini hankida?

Džässiklubitaoline sündmuste sari tahab ikka tagasisidet. Paljud ei julge paraku otse suhelda, kuigi mul on kõik kontaktid avalikud ning olen ka ise enamasti kohal.

Teine asi on interneti kaudu. Tagasiside annab kindluse ja julguse jätkata vähemalt samamoodi. Küsitluse kaudu tuli vihjeid selle kohta, mida saaks paremini teha. Sain üllatavalt palju sisulisi ettepanekuid!

Facebook pakub ühtlasi väga hea võimaluse anda lisainformatsiooni neile, kes seda otsivad. Seda võiks jagada koos artistidega, kuigi tippmuusikutel on mõistagi kogu aeg kiire. Aga kas või mõni lause enne kontserti tähendab palju!

Huvitav: kui korraldajale ei astuta juurde nelja silma juttu ajama, siis internetti kirjutatakse hea meelega. Ometi on see info hiljem kättesaadav kümnetele tuhandetele!

Muusikuga tullakse juttu ajama sageli, korraldajaga tõesti harvem. Facebooki kasutajad muidugi arvestavad sellega, et nende postitusi näevad kõik. Noored on sotsiaalmeedia võrgustikuga nii palju kursis, et enamasti teavad sealseid käitumismalle. Leidub küll neidki, kes lahmivad, aga see on nende isikupära, nagu näitan ka oma töös.

Nii mõndagi tuleks veel uurida. Näiteks palusin inimestel, kellele meeldivad sisukamad arutelud, teha sisulisi ettepanekuid. Neid tuligi palju! 130 vastaja seast joonistusid selgelt välja niinimetatud kiirreageerijad. Nad vastavad kiiresti. Põmm ja tehtud!

Ühe vastaja arvates pole džässiklubi Facebooki grupp mõeldud sisulisteks aruteludeks, vaid kiireks infovahetuseks. Need inimesed tegutsevad sekundite jooksul ning saavad selle napi ajaga tarviliku info kätte.

Kiiruse eest ollakse valmis eraldi maksma ning sageli pole küsimus tõepoolest minutites, vaid kõigest mõnes sekundis, mis sellega võidetakse.

Olen ise ka vahel kiirreageerija. Võtan ühe akna lahti ning ajaga, mis kulub selle avamiseks, jõuan Facebooki läbi kapata. (Naerab.)

Elu on kiire nii muusikutel kui korraldajatel. Olen näinud sedagi, kuidas muusikud on koju unustanud pillid — nootidest rääkimata.

Sotsiaalmeedia tormiline areng on tulnud kõigile üllatusena. Kas sulle ei tundu vahel, et seda tähtsustatakse üle? Päris elu käib ju kuskil mujal.

Käibki mujal! Džässiklubi on füüsiline nähtus: elavad muusikud esitavad elavat muusikat. Ent Facebooki kasutajate arv kasvab järjest ning oleks rumalus seda mitte ära kasutada.

Korraldajatel, kel pole eriti palju raha, peaks see olema teretulnud info levitamise koht?

Loomulikult. Nüüd läheb seal eriti põnevaks. Valimised on tulemas ja poliitikud juba lehvitavad. Vahel on neid tore vaadata. Ka nemad kasutavad kõiki uusi võimalusi.

Silmaga on näha mingeid arengusuundi, aga kuhu poole sotsiaalmeedia liigub, pole võimalik ennustada.

Välja on pakutud näiteks idee, et Eesti võiks olla sularahavaba: kõik käiks pangakaartide ja interneti kaudu. Idee on muidu küll hea, aga mis saab siis, kui keegi otsustab saba tunniks ajaks seinast tõmmata?

Nii et Facebooki ei tasu üle tähtsustada, aga seda ei maksa ka alahinnata?

Just. Mitte ainult kultuurikorraldajad, vaid ka turundajad otsivad sealt oma nišši. Turundamise teeb eriti hubaseks tõik, et sihtgrupp on üsna täpselt teada. Sinu vanus, sugu, haridus ning kõik eelistused on nagu peo peal — muidugi juhul, kui oled need välja kirjutanud.Täpselt sihtturundus! Turundusele on see lausa maiuspala.

Ometi ei maksa unustada, et seal askeldavad reaalsed inimesed.

Ning mis kõige lihtsam: kui lõpuks üle viskab, paned arvuti kinni!

Täpselt nii.

Tagasi üles