Karksi-Nuia gümnaasiumi kanadalannast inglise keele õpetaja Joyce-Anne Soots rakendab oma pedagoogiharidust ja kodust kaasa saadud hoiakuid mitmel elualal, püüdes siduda need ühtseks tervikuks.
Haldjanaine töötab seitse päeva nädalas ja soovib olla väsimatult õnnelik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen alati õelavõitu irooniaga suhtunud ekraanikangelannadesse, kelle laitmatut soengut pole suutnud sassi ajada üheksapallisele tormile järgnenud laevaõnnetus ning kelle käed on hoolitsetud isegi pärast mitmekuist rügamist asustamata saarel. Joyce-Anne Sootsiga kohtumise järel olen ma hakanud vargsi arvama, et see on siiski võimalik.
Naine, keda enamik meie ühiseid tuttavaid lihtsalt Joyce'iks kutsub, pakub esmapilgul vasturääkivaid üllatusi. Ta ei kõnele endast palju, kuid seda tehes võib ta olla ootamatult avameelne ja isiklik. Ometi jääb midagi mu haldja kombel käest libisevas tuttavas varjule. Võimalik, et ma ei oska ületada nähtamatut piiri, mis lahutab vabas Kanadas ja Nõukogude Eestis kasvanut.
Isa mõju
Pole kerge selgusele jõuda, kas Joyce'i sageli pillatav särav naeratus on lihtsalt keep smiling või pühendab ta selle hetke tõesti sinule. Ja ka järgmisele vastutulijale. Ning nõnda väsimatult päev läbi.
«Naeratan alati siiralt,» väidab Joyce ning nendib: «Mind ei pane sugugi imestama, et eestlastel on raske sellega harjuda.»
Näitena kõneleb ta oma sõbrast, kes sel suvel Kanadas olles ei jõudnud sealsete inimeste lahkust ja suhtlusvalmidust ära imestada. Joyce'i päikselisel olekul on siiski teised tagamaad.
«Küllap on see lastetoa küsimus. Minu vanemad on erakordselt sõbralikud inimesed,» lausub ta. «Minu isa elurõõm ja avatud olek pole märkimisväärsed mitte ainult Eesti kontekstis, vaid ka Kanadas ning isal on minu elule olnud väga suur mõju.»
Just vanemate juures käib Joyce jõudu kogumas ning kohtumas oma venna ja nelja õega. Jõudu läheb sel hapral naisel kindlasti vaja, sest ta juhatab vägesid: juba kuus aastat õpetab ta Karksi-Nuia gümnaasiumis inglise keelt.
Toronto ülikoolis kasvatusteadusi tudeerinud naine sai esimesed õpetajatöö kogemused Tallinnas ja Pärnus. Ta ei oska öelda, kui suurt osa elukutsevalikul mängis see, et ka tema isa oli nooruses õpetaja olnud, kuid ühes on ta kindel: pedagoogika ja haridus on valdkonnad, mis haakuvad paljude teiste elualadega.
Otse kui selle kinnituseks on Joyce tegelnud esmapilgul väga erisuguste asjadega, püüdes elu üksikud tahud täiuslikuks tervikuks siduda.
«Õpetajaamet nõuab palju energiat, tööd ja enesedistsipliini, kuid annab vastu suurepärase võimaluse ennast arendada ja paremaks inimeseks saada. Noortega suheldes õpid ka ise kogu aeg ja nii pole ohtu manduda,» on ta veendunud.
Noori pole Joyce'i ümber mitte ainult koolis, vaid ka siis, kui tema 18-aastane poeg Hans-Ashton tuleb koju koolivaheaega veetma. Noormees õpib kaheksandat aastat Tšehhis Hlubokas Townshendi rahvusvahelises koolis, mille lõpetab järgmisel aastal.
Küsimust, kas pojast lahus olek raske pole, ei pea ema pika vastuse vääriliseks, kõnekas pilk ütleb kõik. Olukorda leevendab praeguse aja paljude perede abimees Skype, mille kaudu nad suhtlevad iga nädal. Pärimise peale, kuipalju on rahvusvahelist elu elavas Hans-Ashtonis eestlast, hakkab Joyce naerma ja läheb korraks üle eesti keelele. «Tema on mul täiesti eesti poiss!» teatab ta rõõmsalt.
Mitmekesised huvid
Joyce saabus väliseestlasest abikaasa Toomase ja kolme kuu vanuse pojaga Eestisse ärevatel aegadel. Nad kogesid siin augustiputši ängi ja tegid kaasa värskelt taasiseseisvunud riigi raske alguse.
«Võib öelda, et olime mõnes mõttes pioneerid,» lausub Joyce, viidates oma äia Lembit Sootsi restoranile Peoleo, mida üheksakümnendatel teati kogu Eestis. «Hakkasime esimesena pakkuma esmaklassilisi à la carte roogi. Menüü valmis minu peas ja käe all.»
Kuigi toitlustuskoha pidamist Joyce taga ei igatse, katsetab ta põnevaid retsepte praegugi. «Mulle meeldivad Aasia, Mehhiko ja Kariibi mere saarte toidud,» nimetab ta oma lemmikkööke.
Nüüd ammutab kunagi palju kokandusraamatuid lugenud Joyce inspiratsiooni pigem internetist. Kuigi kohalikest poodidest eksootilisi koostisaineid ei leia, ei jää gurmeekatsetused Karksi kandis tegemata, sest Joyce hangib vajalikud ained Tallinnast või laseb need oma sõpradel välismaalt tuua.
«Olin umbes üheksane, kui ema kõrvalt söögitegemist proovides avastasin, et tahan ja oskan seda teha,» meenutab ta ning lisab, et kokandus nõuab annet nagu iga teinegi kunst. Diplomid kinnitavad, et Joyce'i loomupärased eeldused on saanud viimase lihvi õpingute käigus.