Talv hakkab tulema. Ritsikatel on poogen

Pirakas harilik lauluritsikas on nii välimuse kui hääle poolest üks Eesti tuntumaid sihktiivalisi. Foto: Hans Väre

«Kallis, palun mitte jätta oma naabrit näljahätta,» anus rohutirts Ivan Krõlovi valmis sipelgat. «Kevadeni, palun sind, soojenda ja toida mind.»

Sipelgas kuulas tirtsu muret ja imestas, miks too pole ometi karmi aja saabumiseks valmistunud. Terve suvi on ju aega olnud, et varusid koguda ja ulualust ehitada! Ent rohutirtsule oli hoopis sipelga seisukoht mõistetamatu. Kuidas saab keegi tööd rabada, kui haljas rohi kutsub vastupandamatu jõuga hõiskama ja lustima?

Nii ei jõudnudki putukad omavahel kokkuleppele ja sipelgas saatis tirtsu tühjade kätega minema. Kahjuks on valmimeister jätnud täpsustamata, millist vastutulekut rohutirts õigupoolest lootis - sipelgapesa käikudest oleks ju öömajahuviline ennast sisse pressinud vaid hirmsa segaduse hinnaga.

Hea veel, et kosti soovis taimtoiduline tirts, mitte aga mõni lihanäljas ritsikas, kes oleks võinud peremehe enda nahka pista. Ülearu kindel selles muidugi olla ei saagi, sest neid sihktiivalisi kiputakse tihti ühte patta panema. Arvestades, et Ivan Krõlovi valm põhineb Jean de La Fontaine'i tekstil ning too omakorda oli ainest ammutanud Aisoposelt, pole põrmugi võimatu, et ritsikas sajandite jooksul tirtsuks muutus.

Ent tõtt on selles valmis omajagu: nii tirtsude, ritsikate kui teiste Eesti sihktiivaliste elu lõpeb külmade tulekuga. Hoolimatus lullilöömises ei maksa neid sellegipoolest süüdistada, sest just suvine pillimäng ja pillerkaar tagavad liikide säilimise.

Mõned lauluvõimeliste sihktiivaliste isased võivad häält teha ka võistlejate ähvardamiseks, kuid enamasti püüavad nad oma sulniste sirinaadidega senjoriitade südant võita.

Suurem osa ritsikaid ja tirtsusid siristab küll ühes helistikus, aga sellest hoolimata erinevad nende laulud nagu Mozarti ja Metsatöllu looming. Näiteks harilik lauluritsikas, kelle hääl on vahest enim tuntud, meenutab kiiresti käivat Singeri õmblusmasinat, toakilk seevastu piriseb nagu äratuskell. Luhatirtsu kuulates kerkib silme ette tühja välgumihkliga jändav suitsumees ja suur-jooniktirts jätab mulje, nagu veereksid klaaskuulid ülikiiresti mööda kivipõrandat.

Kunstnikud on sageli joonistanud ritsikaid viiulit hoidmas ja täpsemat kujundit polegi nende heliaparaatide kohta võimalik välja mõelda.

Ritsikate viiul ehk õhuke, tugeva soonega raamitud kile asub parema esitiiva alusel. Entomoloogid nimetavad seda instrumenti peegliks. Ka vasakul tiival on jäme soon, kuid see on varustatud peente hambakestega ja täidab poogna ülesannet. Kui ritsikas poognat, õige nimega siriliistu vastu peegli soont hõõruma hakkab, tekibki heli.

Tirtsudel ja teistel lühitundlalistel on süsteem natuke teistsugune. Nemad teevad muusikat keha tagumise poolega. Suurem jagu liike hõõrub hambakestega tagareisi vastu kattetiibade tugevat soont, kuid osal käib asi vastupidi: hambulised on hoopis tiivasooned ning jalg, millega neid saetakse, on sile.