Endine muru-uurija jõudis vastu voolu liikudes kõige kõrgemate tippudeni

Priit Pärn, keda on õigustatult Federico Felliniga võrreldud, on kõigi eelduste kohaselt rahvusvahelistelt festivalidelt kõige rohkem auhindu võitnud eesti filmilooja. Foto: Toomas Huik («Postimees»)

Lõpuks ometi on  valmis saanud lugematul hulgal auhindu pälvinud klassiku Priit Pärna varasemate joonisfilmidega laserplaat.

Filmikriitik Tiit Tuumalu kirjutas selle DVD ilmumist kommenteerides «Postimehes», et üks piinlik võlg peaks nüüd olema likvideeritud. Kõik Priit Pärna filmid aastaist 1977—1987, üks tuntum kui teine, on värskelt plaadile pandud.

Priit Pärn, seda kogumikku on oodatud väga-väga pikalt. Kuidas te sellega ise rahule jäite?

Jäin väga rahule. See ilmus küll alles nüüd, aga suur töö restaureerimisega oli Tallinnfilmis tehtud juba varem. Filmid on kaader-kaadrilt üle käidud ja puhastatud ning viidud just sellisesse seisu, nagu nad olid siis, kui neist tulid esimesed koopiad.

Kas plaan oli siis pigem taastada filmid algsel kujul, mitte saavutada uut hüperperfektset taset?

Siin tuli teha otsus, kui kaugele minna. Niimoodi oleks lõpuks välja jõudnud juba uue filmi tegemiseni. Igal juhul said värvid omaaegsetega võrreldes tunduvalt kirkamad.

Kas te omal ajal tsensuuri tõttu väljapraagitud ideid ei soovinud sisse tuua?

Restaureerimine puudutas ainult pildi kvaliteeti. Mis omal ajal välja lõigati, see jäi väljalõigatuks. Nende kohtade lisamine oleks olnud uue filmi tegemine.

Igal juhul mõjuvad filmid täpselt sama võimsalt ja aktuaalselt nagu siis, mil nad esimest korda ekraanile jõudsid. Ajaproovile on nad vapustavalt hästi vastu pidanud!

Rõõm kuulda! Filmitegija tajub üldiselt ise ka, et mõni film jääb ellu, mõni mitte. Vahel tuleb film välja ning paari aasta pärast ei mäleta seda enam keegi.

Küllap ongi igavikulised küsimused sellised, millele võib jääda vastust otsima...

Jah, võtame või «Kolmnurga», mis sai valmis 1981. aastal. Seda ei lubatud siis ühele festivalile väljaspool Nõukogude Liitu. Nüüd on sellest 30 aastat möödas ja sama filmi näidatakse retrospektiividel üle maailma.

«Kolmnurk» võiks olla tehtud ka eelmisel aastal, kuigi detailide kaudu on ta muidugi ajaga seotud. Juba stiilist võib näha, milliste aastatega on tegemist.

Eks ta olegi nii, et põhiliselt muutuvad ajad, inimene jääb nende keskel laias laastus ikka samaks. Teile on iseloomulikud mäng ruumi ja kujunditega ning elegantne nukrus. See on väga võimas ning hästi töötav kombinatsioon.

Endal on seda raske öelda, aga olen seda alati üritanud... Nojah, kui ehk päris esimesed tööd välja arvata. Koomilise ühendamine traagilisega on põhiline küll.

Enne filmide juurde asumist elasite 11 aastat teadlase elu. Teaduses kehtib kindel terminoloogia, kunsti jällegi on keeruline numbrites või sõnadeski seletada. Igal juhul paistab, et olete need kaks õnnestunult ühendada suutnud.

Kui õppimine ülikoolis välja arvata, töötasin sel alal kuus aastat. See aeg andis loogilise mõtlemise ja tulemuste analüüsimise oskuse.

Tallinna botaanikaaias töötades oli teil filmilikult kõlav uurimisteema.

Ma uurisin seda, miks rohi kasvab nii, nagu ta kasvab.

Tänapäeval on aeg-ajalt jutuks tulnud uue põlvkonna audiovisuaalse mõtlemise arendamine. Meil on see millegipärast vaeslapse seisuses, kuigi mujal maailmas on peaaegu igas koolis audiovisuaalne klass, isegi Beavisel ja Butt-Headil oli. Meil ei ole pildilise mõtlemise arendamine eriti esiplaanil.

Sellega on nüüd nii ja naa. Pildiline maailm, mis meid ümbritseb, on niikuinii väga domineeriv. Kui millelegi rõhku panna, siis juba joonistamisele. Näiteks sellist asja nagu plakatikunst meie koolides ei eksisteeri. Muide, kui vaatate poes raamatuid, siis kui paljudel nendest on kaaned joonistatud?

Ega neid palju ole.

Vähe, äärmiselt vähe on. Joonistamist meil peaaegu ei õpetatagi, karikatuur on üldse kadunud. Ajad on muutunud, küllap selle järele pole enam vajadust. Avaldamisind on kadunud. Kohaliku poisi joonistuse raamatusse panek maksab rohkem kui see kuskilt kaugelt osta.

Mäletan, millise innuga omal ajal ootasin postkasti huumoriajakirja «Pikker».

«Pikrit» üritati ju reanimeerida, aga loomulikult ei tulnud sellest midagi välja. Omal ajal oli kõike üks, huumoriajakirju oli ka üks. Nüüd on palju subkultuure ja pole mõeldav teha ühte huumoriajakirja nii punkaritele kui pensionäridele.

Visuaalsest kujundist arusaamine on kadunud. Olen oma tudengitele näidanud karikatuure ja palunud seletada, miks need on naljakad. Kurb tõsiasi on see, et tihti ei saadagi aru, miks nad on naljakad. Ja kui naerdakse, siis hoopis midagi muud.

Seda on küll natuke kurb kuulda, aga eks see ole üks neist asjadest, millega tuleb leppida.

See on ühe protsessi loogiline osa. Üks võimalus on muidugi selle protsessi sees üritada vastuvoolu ujuda.

Teie puhul võib väita, et olete alati vastu voolu ujunud. Peavoolukunstnik pole te kindlasti kunagi olnud.

See pole ka taotluslik olnud. Kui seda taotleda, oleksid voolust sõltuv. Peavoolu järgi pole mõtet ennast seada. Teha tuleb neid asju, mida ise tahad. Mul on see võimalik olnud.

Huvitaval kombel ongi sageli üldtunnustatud normidest kõrvalekaldujad need, kes ajatuks muutuvad.

Just. Kõik, mis on peavool, läheb loomulikku rada pidi juba varsti moest.

Kinode edetabelite järgi on palju publikut moodsatel animafilmidel, eriti 3D-versioonidel. Kui tihti teie neid vaatamas käite?

Üldse ei käi. Ilmselt ei löö 3D kunagi nii läbi, et kõik filmid oleks selles. See leiab oma niši, aga kõik filmitegijad ei jõua kunagi sinna. Eks see ühelt poolt ole uue asja võlu.

Ameerika film jookseb nii teles kui kinos. Need koguperefilmid on tehtud väga suurte ressurssidega ning näevad uhked välja. Hiljutisel pikal lennureisil oli mul valida nelja filmi vahel ning huvitaval kombel lendas igaühes neist keegi draakoni seljas!

Pilt on muidugi üks asi, aga sellist filmi vaadates võib igav hakata. Kõike seda on juba nähtud, kõik tuuakse valmis kujul kätte ning kõik tiirleb efektide ümber.

Ilmselt on ülearune küsimus, kas Priit Pärna ka kunagi 3D-s näha saab.

See on selles mõttes ülearune, et ma olen seni joonisfilme teinud ja jätkan nendega. Joonisfilmi puhul on 3D suhteliselt mõttetu.

Filmikaamerad on tänapäeval igas telefonis, arvutitehnika on samuti sealmaal, et kodulaua taga saaks vabalt pisikese filmi kokku panna.

Ma ei vastandaks ideid ja tehnikat. Kui on idee, siis järgmine samm ongi tehnilised vahendid. Joonisfilmi tegemine või animatsiooni õpetamine ilma arvutita poleks mõeldav. Mu viimased filmid oleksid ilma arvutita täiesti mõeldamatud. Arvuti annab palju võimalusi, mida varem ei olnud. Käsitöö maht läks vahel väga suureks.

Teil on juba mitu elutöö preemiat, aga mulle tundub teie viimaseid filme vaadates, et olete ikka midagi otsimas.

On inimesi, kes teevad kogu aeg ühte ja sama filmi. See pole väärtushinnang — nad on jõudnud lihtsalt oma stiilini ja kordavad seda.

Teine tüüp on sellised, kes mingi asjaga ühe etapi ammendavad. Film on meeletult töömahukas ning seda võibki pidada üheks etapiks: kui on valmis, pole seda mõtet korrata. Visuaalset vormi tuleb samuti looga kohandada ning nii erinebki iga järgmine film eelmisest. Ja millal tuleb üldse viimane film?

Ma ütlesin aastal 1987, et rohkem filme ei tee, seni viimane film sai valmis aga aasta tagasi. Uut pole veel alustanud.

Kas see ikka tuleb?

Tuleb.

DVD
Filmid on toodetud Tallinnfilmis aastatel 1977—1987 ja taastatud programmis «Eesti film 100».
• Värskel kogumikul on kuus Priit Pärna filmi: «Kas maakera on ümmargune», «... ja teeb trikke», «Harjutusi iseseisvaks eluks», «Kolmnurk», «Aeg maha» ja «Eine murul».
• Need on digitaalselt restaureerinud Tõnu Talivee.
• Kõigil on eesti-, vene-, inglise-, saksa-, soome-, prantsuse- ja hispaaniakeelsed subtiitrid.
Allikas: Tallinnfilm