Diplom, tunnustussõnad ja kõlav aplaus on Galina Agešina autasu masseerijate maailmameistrivõistlustelt. Mullu novembris asendusliikmena linnavolikokku jõudnud naine õpib pealinnas massaaži ja osales sel alal oktoobris Moskvas korraldatud suurvõistlustel.
Kolmekümne osaleja hulgas jõudis viljandlanna poolfinaalist parima klassikalise massaaži tegijana finaali, kus oskusi võrreldi spaamassaaži kategoorias. Võidu noppis leedu kätepaar.
Massaaži juurde jõudmist põhjendab Galina Agešina raske ajaga. «Ametikohti on vähe, paljud on kaotanud töö ja et massaaž mulle meeldib, siis loodan, et võin olla ühel päeval ise endale tööandja,» arutleb ta. «Laps teeb sporti ja saan teda oma oskustega aidata.»
Agešina usub, et õpib massaaži nüüdsest kogu elu, sest sel on palju liike ning neid kombineerides saab inimesi paremini aidata. Abivajajad ja nendi haigused on tema jutu järgi erinevad ning ainult klassikalisest massaažist jääb paljude hädade puhul väheks.
Galina Agešina jutustab, et jõudis suurvõistlustele oma kooli kaudu. «Kevadel võistlesin Eestis. Nii kõrget kohta ma siin ei saanud, küll aga lunastasin pääsme Moskvasse.»
Meistrid Moskvas
Venemaa pealinnas hindasid kohtunikud iga tehtud ja tegemata jäänud liigutust, meenutab Galina Agešina. «Mõni ei reguleerinud massaažilaua kõrgust ja töötas ebamugavas poosis. Seda oli kohe näha ja punktid kukkusid.»
Et tegu oli spaamassaažiga, näis kogu võistlus nagu show: protseduur pidi lisaks tervistavale mõjule olema ka ilus vaadata. Lilled, küünlad, lõhnad, kostüümid — kõik oli võistlejatel hästi läbi mõeldud, kirjeldab osalenu.
Galina Agešina võistluskostüümi värvitoonides küütlesid roheline ja valge. «Roheline on südametšakra värv, kõik meie rõõmud ja mured käivad läbi südame. Südamevalu või hirmu lähedase inimese haiguse pärast on tundnud igaüks,» räägib masseerija. Ühtlasi tekitab roheline suuremeelsust, tasakaalukust ja vitaalsust ning aitab lõõgastuda, põhjendab ta võistlusrõivaste värvivalikut.
Messikeskuse Krokus majas peetud maailmameistrivõistluste finaalis esines Galina Agešina koos abilise Natalja Smirnoviga. «Tegime massaaži neljal käel. Meie seanss «Pau-La» tähendab havai keeles päikese lille,» jutustab ta. «Alustasime Havai massaažiga ja lisasime teiste tehnikate võtteid. Hea oli kuulda, kui publiku hulgast kostis tunnustussõnu ja osati märgata võistlejate häid külgi.»
Agešina usub, et järgmisel aastal esinevad nad veel paremini, sest oskusi ja kogemusi on siis juba rohkem.
Maagiline roheline
Ei tea, kas see on kokkusattumus, aga Galina Agešina poliitikutee on samuti seotud rohelist lippu kandva erakonnaga. Keskerakonna nimekirjas linnavolikogu liikmeks saanud naine tunnistab, et kohe esimesel korral valituks osutumine oli talle suur üllatus.
«Volikogutöö meeldib mulle järjest rohkem. Sealsetest kolleegidest on mõni olnud linnavolikogu liige juba üle viieteistkümne aasta ja pakub oma kogemustega mulle eeskuju. Ehkki olen selle aastaga palju õppinud, võin ennast poliitikas siiski alles roheliseks pidada.»
Valge-puna-sinine
Eesti sai Ukrainas ilmavalgust näinud Galina Agešina koduks, kui tüdruk oli kolmeaastane. Ometi sattus koos vanematega Viljandis elu sisse seadnud neiu keskkooli lõpetamise järel mitmeks aastaks hoopis Venemaale.
Ta oli tahtnud õppida Tallinna meditsiinikoolis, kuid pelgalt soovist jäi väheks: tihe konkursisõel jättis tüdruku ukse taha ning parajasti Tveri pedagoogikakoolis käsitöö eriala õppiv täditütar kutsus ka tema sinna.
Pärast lõpetamist kuus aastat käsitööõpetajana tikkimist, kudumist, õmblemist ja heegeldamist õpetanud naise hing ihkas kummatigi Eestisse.
Kümme aastat tagasi sai igatsus teoks ning Galina Agešina elab oma poja Alekseiga nüüd Viljandis nagu ta ema, õde ja vendki. «Hea on viibida kallite inimeste lähedal,» tunnistab naine. Juba järgmisel aastal on tal plaanis võtta abivajajaid vastu oma kabinetis.
ELULUGU
Sündinud 9. novembril 1973 Ukrainas.
• Õppinud Viljandi 2. keskkoolis, Tveri pedagoogikakoolis ja M.I. massaažikoolis.
• Töötanud 1996—2001 Toržoki keskkoolis joonistamise, joonestamise ja käsitöö õpetajana;
2001—2004 Viljandi tikuvabrikus küünlaliini operaatorina;
alates 2004. aastast kaupluses Tuhat Vajalikku Asja müüjana;
Viljandi linnavolikogu liige.
• Peres kasvab poeg.
Allikas: Galina Agešina
ARVAMUSED
Magdalina Ruda, ema
Kui Galina teatas, et läheb massaaži õppima, ehmatas see mind esialgu ära. Muretsesin, kuidas me toime tuleme: olen praegu töötu.
Tahan teda aidata, nagu vähegi saan. Olen neil päevil, kui ta koolis käib, lapselapsele seltsiks. Nüüd mõistan tütre valikut. Talle sobib see ala — tunnen seda omal nahal, sest Galina harjutab minu peal, kui on midagi uut õppinud.
Olin alles 22-aastane, kui Ukrainast väikese Galinaga Viljandisse tulin. Mees töötas metsakombinaadis, sai korteri ja nii me elasime. Elu oli raske ja arvasin ikka, et läheme varsti Ukrainasse tagasi.
Siis sai Galina veel õe ja venna ning jäimegi siia. Aastaid töötasin Gagarini sovhoosi lehmalaudas. Et toime tulla, rabasin kahe koha peal, Galina aitas mind sageli. Ta on väga hea ja tubli.
Valeria Palm, M.I. massaažikooli direktori asetäitja
Galina Agešina on meie kooli teise kursuse kohusetundlik ja aktiivne kaugõppe üliõpilane. Loodus on kinkinud talle ande ning poliitikaga tegelemisest hoolimata on ta väga hea terapeut ja masseerija.
Õpetan talle erialast eesti keelt, idamaade religioone ja dokumenditööd.