Külaline, kes astub sisse Rohelise Maja kodukohvikusse, oleks sattunud justkui vanaema juurde: pliidi ääres käib vilgas askeldamine ning ahjust tuleb äsjaküpsetatud leib.
Kohvik pakub kodust toitu
Viljandi kesklinnas endise Koidu apteegi hoovis kõrvalhoonest ümber ehitatud kohvikut peab kaks perekonda: Kaari ja Enn Onni ning Gea ja Elias Melin, keda ühendavad armastus hea toidu ning puhta kodumaise tooraine vastu.
Üsna pea pärast tutvumist said paarid aru, et nende vaated on sarnased: nad mõlemad pooldavad kohaliku toidu filosoofiat. «Usume, et Viljandi läheduses elav talumees on kuningas,» selgitas Kaari Onni.
«Tema töökäte alt tulnud toorainest tehtud ausa toiduga toidame oma kohvikus linnainimest.»
Gea Melin lausus, et kui toit on valmistatud armastusega ja heade mõtetega kasvatatud viljadest, maitsebki see hästi.
Perenaised tõdevad, et tänapäeval on puhas kohalik toit siiski elitaarne. Lihtsam oleks muretseda ained hulgilaost, kuid kodukohviku pidajad näevad nende saamiseks üpris palju vaeva. Selleks et leida endale usaldusväärsed ja head varustajad, on Onnid ja Melinid teinud mitu aastat tööd.
Kodukohviku staatus annab tegijatele teatud vabaduse, sest selle nõuded on läinud paindlikumaks. «Me tohime osta kuni 50 lehmaga laudast piima ja kasutada kodumune,» loetles Kaari Onni.
«Me ei püri mahemärgiga kohviku poole, kuid sisuliselt on toit, mida me valmistame, puhas,» täpsustas Gea Melin.
Kaari Onni hinnangul tegutsevad nad mingil määral missioonist, selgitamaks inimestele, et piim ei tule kilepakist ja toit poeletilt, vaid selle taga on suur töö.
«Mulle ei meeldi, et meie tavalisele vanavanemate toidule on äkki pandud nimeks mahe- või ökotoit. Sel juhul peaks teine toit kandma mürgitatud toidu nime,» arutles Kaari Onni.
Pakutavad toidud on algusest lõpuni ise tehtud ja naturaalsetest koostisosadest: supis on omakeedetud puljong ning kõrvalehammustamiseks kohapeal küpsetatud leib.