Kohvik pakub kodust toitu

Tea Raidsalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohelise Maja kodukohviku köök pole peidetud kaugesse majasoppi mitme ukse taha, vaid külalised saavad uudistada, mismoodi road valmivad. Söögitegemisega on sina peal kõik kodukohviku asutajad. Gea Melini (vasakul) käe alt tulevad küpsetised ja maiustused, Kaari Onni (keskel) pakub omaküpsetatud leiba. Ainus väljaõppinud kokk on Elias Melin, kes seab kokku menüü.
Rohelise Maja kodukohviku köök pole peidetud kaugesse majasoppi mitme ukse taha, vaid külalised saavad uudistada, mismoodi road valmivad. Söögitegemisega on sina peal kõik kodukohviku asutajad. Gea Melini (vasakul) käe alt tulevad küpsetised ja maiustused, Kaari Onni (keskel) pakub omaküpsetatud leiba. Ainus väljaõppinud kokk on Elias Melin, kes seab kokku menüü. Foto: Elmo Riig

Külaline, kes astub sisse Rohelise Maja kodukohvikusse, oleks sattunud justkui vanaema juurde: pliidi ääres käib vilgas askeldamine ning ahjust tuleb äsjaküpsetatud leib.

Viljandi kesklinnas endise Koidu apteegi hoovis kõrvalhoonest ümber ehitatud kohvikut peab kaks perekonda: Kaari ja Enn Onni ning Gea ja Elias Melin, keda ühendavad armastus hea toidu ning puhta kodumaise tooraine vastu.

Üsna pea pärast tutvumist said paarid aru, et nende vaated on sarnased: nad mõlemad pooldavad kohaliku toidu filosoofiat. «Usume, et Viljandi läheduses elav talumees on kuningas,» selgitas Kaari Onni.

«Tema töökäte alt tulnud toorainest tehtud ausa toiduga toidame oma kohvikus linnainimest.»

Gea Melin lausus, et kui toit on valmistatud armastusega ja heade mõtetega kasvatatud viljadest, maitsebki see hästi.

Perenaised tõdevad, et tänapäeval on puhas kohalik toit siiski elitaarne. Lihtsam oleks muretseda ained hulgilaost, kuid kodukohviku pidajad näevad nende saamiseks üpris palju vaeva. Selleks et leida endale usaldusväärsed ja head varustajad, on Onnid ja Melinid teinud mitu aastat tööd.

Kodukohviku staatus annab tegijatele teatud vabaduse, sest selle nõuded on läinud paindlikumaks. «Me tohime osta kuni 50 lehmaga laudast piima ja kasutada kodumune,» loetles Kaari Onni.

«Me ei püri mahemärgiga kohviku poole, kuid sisuliselt on toit, mida me valmistame, puhas,» täpsustas Gea Melin.

Kaari Onni hinnangul tegutsevad nad mingil määral missioonist, selgitamaks inimestele, et piim ei tule kilepakist ja toit poeletilt, vaid selle taga on suur töö.

«Mulle ei meeldi, et meie tavalisele vanavanemate toidule on äkki pandud nimeks mahe- või ökotoit. Sel juhul peaks teine toit kandma mürgitatud toidu nime,» arutles Kaari Onni.

Pakutavad toidud on algusest lõpuni ise tehtud ja naturaalsetest koostisosadest: supis on omakeedetud puljong ning kõrvalehammustamiseks kohapeal küpsetatud leib.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles