/nginx/o/2016/08/15/5723713t1h5f07.jpg)
NAGU pealkirjast võib järeldada, tuleb sedapuhku juttu arvuti vahendusel õppimisest ja õpetamisest, sõltumatult sellest, kus asuvad õppetöö korraldaja ja üleminspektor. Peaasi et arvutite tarkvarad kattuksid või oleksid vastastikku tõlgitavad. Mudelina paistab see imeilus, aga tegelikkuses on paraku kaunis kole. Miks?
LÄHTUGEM sellest, et e-kool eeldab korralikku arvutiparki, muu hulgas ka kiirabi, juhul kui põhisüsteem langeb mingil põhjusel rivist välja.
Kõigepealt peaks vea põhjusele viitama arvutipargi ühiskasutaja, ent temal napib infot. Esiteks: kust peaks ta teadma, mil määral tarkvara on moraalselt vananenud? Teiseks ei oska ta arvata, missugune uuendus on talle sobivaim ja kui kiiresti ta muutused omaks võtab.
Tavakoolis on erandlik, kui matemaatikas jääb tund katki, sest õpetajal läheb silindri ruumala valemit tuletades integraalvõrrand sassi ja ta ei pääse enam edasi. E-koolis seevastu pole midagi ennekuulmatut, kui tund jääb seisma, sest personaalarvuti ja serveri suhe on häiritud.
Küsimus ei seisne pelgalt arvuti riist- ja/või tarkvaras. Üks peamisi valupunkte peitub minu meelest selles, et ülesanne ise ei pruugi olla arvutis esitatav algoritmilisel kujul nõnda, et oleks ennekõike korrektne — olgu meil ülesandeks kas või luterliku eetika ja homoseksuaalsuse sallimise vahekord.
Vahemärkusena lisan, et minu arvates on probleem tehtud kiuslikult raskeks, ilma et oleks endale aru antud, kui tugev peab olema selle mõistmiseks tarvilik vundament.
Ometi algab kõik eeldusest, et lapsevanema rollis olev inimene peab teadma, kellega tema järglane suhtleb, kes mida õpetab ja kes ning kuidas võib tema ellu sekkuda. Algoritmid aitavad neis asjus vähe ja seetõttu ongi väär esitleda e-kooli kui veavaba süsteemi.
E-KOOLI nõrkadest külgedest toon esile kaks. Esiteks selle, et seal võib õpetajaossa sattuda igaüks, ükskõik, kas tal on selleks kogemusi ja õigust. Mitte et ta õpetaks alati või tingimata valesti, aga kui ta on oma ametis eksinud, on teda väga raske karistada.
Me eeldame õpetajalt kontrollitavat metoodikat, suhtlusviisi ja tulemust. E-koolis nii ei ole, sest seal võib õppeprotsessi sekkuda igaüks.
Teiseks ei maksa üllatuda, kui õpetajarolli täitja jääb lõpuni impersonaalseks, sest õpetada võivad ju ka tarkvara, riistvara ning võrk ja koguni lisaseadmed. Mitte et me ei teaks poode, kust need on ostetud, aga me ei tea nende mõju — eriti kui ei tunne näiteks niinimetatud tulemüüri paksust. Õpetaja peab olema isiklik või tuvastatav, vastasel korral ei teki õpetatavatel temaga kontakti.
Tõmban paralleeli teisest valdkonnast. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder pajatas kord, kuidas ostis Viljandi turult õunu, mis sildi järgi oleksid pidanud olema Pollist pärit kuldrenetid. Hiljem selgus, et tol aastal polnud nimetatud sordi puud Pollis vilja kandnudki!
ÜLIKOOLI õppematerjaliks kasutatavates teostes on tavaliselt mitmesaja lehekülje jagu teksti, illustratsioone, ülesandeid ja registreid. E-ülikooli õpik nii paks olla ei saa, küll aga peab see olema väga hästi liigendatud ja seosterohke. Selle asemel et olla pelgalt traditsiooniliselt trükitud ja arvutisse sisestatud tekst, peab see olema didaktiline materjal, mille süstemaatika kasutab ära arvuti eeliseid.
Viimastes võib veenduda iga mulk, kui seab Heinrich Riikoja raamatus «Eesti NSV kalad. Abiraamat kalade määramiseks ja tundmaõppimiseks» (1950, lk 121—124) ning Peter J. Milleri ja Michael J. Loatesi käsiraamatus «Euroopa kalad» (tõlkes 2006, lk 108—109) olevad latika kirjeldused kõrvuti materjaliga, mis avaneb internetiotsingus märkväljendi «Tähtsamaid püügikalu Eestis» kasutajale.
Küsimuseks jääb, kes teeb «arvutilatika» ära nii, et see oleks intellektuaalse omandina kaitstud, ning hõlmaks ühtlasi teemaga seotud kalade süstemaatikat ja muudki. Kes tasub õpetajale selle töö ja vaeva eest isegi juhul, kui mõni teine teeb õige pea veelgi parema «latika»?
Ehkki vabadus on loomu poolest alati väga loov, eelistan siiski, et neis asjus valitseks märksa suurem kord.