On kahju, et väiketootmine kipub kaduma

Kuuskümmend aastat traktoriroolis pole võtnud Peeter Schihalejevilt töötegemislusti.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Polli kandis ei leidu ühtegi inimest, kel oleks põhjust Peeter Schihalejevi töö kohta halba sõna öelda. Teda kiidavad kõik, alustades aiamaalapikest pidavatest mutikestest ja lõpetades aiandusuuringute keskuse direktrissiga.


Traktoristina on Peeter Schihalejev töötanud juba 60 aastat. Reibast ja sirgeselgset meest nähes on seda raske uskuda.

Tänapäeval võib suurtes põllumajandusettevõtetes leida masinamehi, kel on taskus inseneridiplom, sest mehhanismid on nii keerulised, et väiksem haridus ei käi neist üle.

Peeter Schihalejev lõpetas omal ajal Tihemetsa tehnikumi. See oli hinnatud kool: sealt tulnud paremad mehed olid võrdselt EPA lõpetanutega majandites peainsenerid. Tema ei ihaldanud ülemuseks saada, kuigi seda ametit naabermajandis pakuti ja natuke aega tuli pidada ka. Ta tahtis lihtsalt tehnikast võimalikult palju teada.

Peeter oli kolme ja poole aastane ning õde kuuekuune, kui suri nende ema.

«Sel ajal oli kõigil hobuseomanikel metsa väljaveo norm. Isa ei tahtnud kellegi teisega minna, ema läks talle appi, külmetus, jäi kopsutiisikusse ja suri,» meenutab mees.
Isa abiellus varsti uuesti.

«Ei ütleks, et võõrasema oli kuri, aga ta oli ikkagi võõras. Mina oma väikese mõistusega tundsin selle ära. Ometi ta hoolitses meie eest: tegi süüa ja pani riidesse,» räägib Peeter Schihalejev.

Siis kolis pere Polli, sest isa oli suure talu eestöölisena teisi juhendanud ja teda võidi uue võimu ajal süüdistada võõra tööjõu ekspluateerimises. Pollis tegi ta põllutööd edasi ja oli sealgi väga hinnatud.

Schihalejev mäletab veel kunagisi mõisamoonakaid, keda seal kandis oli rohkesti.

«Moonakad olid hinnatud töömehed. Kui Vene ajal saadeti Olustverest agronoom, oli neil tallegi üht-teist õpetada. Vanade moonakate jutu järgi see töötegemine käiski,» kõneleb ta.

Vanasti pöörati tema arvates rohkem tähelepanu tehtu ilule. Vene ajal läks suureks rabamiseks, sest oli tükitöö ja kõik tahtsid raha saada. Mõisa ajal oli päevapalk ja tehti pikki päevi. Vahepeal peeti küll kahetunniseid lõunaid, aga mitte inimeste pärast: hobustele tuli puhkust anda.

Peeter Schihalejev meenutab, kuidas noorte arvel nalja tehti.

Talvel saeti järvelt jääd, mida hoiti jääkeldris saepuru sees. Sealt jätkus seda jahutuseks peaaegu uue talveni.

«Ühel päeval saadeti kutse: olevat vaja kahte poissi sae alumist otsa hoidma. Läksime suure hirmuga järvele, et nüüd tuleb talve ajal vee alla minna. See oli muidugi nali, pidime lihtsalt aitama suuri jääkamakaid reele tõmmata,» naerab ta veel praegugi toonast altminekut.

Ammusest ajast on pärit teinegi lugu.

«Üks talunik käis veskil ja jõi ennast nii täis, et lõpuks tõsteti jahukotid reele ja mees upitati nende otsa. Hobune hakkas ise koju minema. Mees veeres maha. Hobune jäi seisma, vaatas tagasi, ootas, kuni peremees ree peale ukerdas, ja läks siis edasi. See oli nii tore pilt, et püsib seniajani meeles.»

Peeter Schihalejev ei ole neid mehi, kes muudkui räägib, et tema nooruses olid inimesed tublimad ja elu äraarvamatult raske. Ometi meenutab ta väikese imestusega, kuidas suvistel koolivaheaegadel poisikesena kümnetunniseid tööpäevi tegi.

Nüüd on ta juba aastakümneid olnud traktoriroolis. «Isa nõudis head tööd. Eriti künnil. Künd annab põllule näo,» lausub ta.

Schihalejev sõidab ikka Valgevenes toodetud Belarusiga — mudel on tõsi küll uus ja kabiin mugavam kui vanadel. See traktor on kolm korda odavam kui läänes valmistatud analoog.

Haakes on Saksa Lemkeni firma ader.

«Hoopis teine asi,» kiidab masinamees. «Enne oli nii, et kui tahtsid kündi paremaks teha, pidid muudkui sättima. Sügis lõppes enne otsa, kui joone peale said.» Nüüd Peeter Schihalejevi jutu järgi seda muret ei ole. «Võtad järele, reguleerid ära ja juhid kabiinist edasi,» räägib mees pöördadrast, mis tema soovitusel Polli osteti.

Belarusil on peale odavuse veel üks pluss: traktorist, vähemalt Schihalejevi masti mees, on sellest iga kandi pealt üle.

«Kui juhtub väike viga, võtan põllu peal lahti ja parandan ära. Lääne masinate rikke puhul peab spetsialist keskusest arvutiga kohale tulema.»

Paljud kurdavad, et pikki päevi mööda üksluist põldu edasi-tagasi sõitmine hakkab närvidele käima.

«Ma vaatan ikka ümbrust ka — see muutub pidevalt. Mõnikord, kui linnas käime, ootan autos naist. Võin kas või päev otsa inimesi jälgida ning igav ei hakka. Mul vist ongi tasakaalukas närvisüsteem, mis lubab üksluist tööd teha,» ütleb kogenud traktorist.

Peeter Schihalejev abiellus 50 aastat tagasi Pollist pärit tütarlapsega, kes lõpetas Viljandis pedagoogilise kooli. Peres on üles kasvanud kolm last.

Abikaasa Ida meenutab, kuidas juhataja äsja tööle tulnud noort õpetajat hoiatas: «Ära sa jumala pärast traktoristile mehele mine!»

«Kui Peeter peole tuli, ilus pikk poiss ning kenasti riides, kiitis seesama naine: «Küll sul on tore kavaler. Mis tööd ta teeb?» Vastasin, et töötab juhtival kohal,» naerab Ida.

Ida jutu järgi pole teemat, millest ei saaks mehega rääkida. Nad on koos käinud teatris ja ekskursioonidel. «Puhkust pole tal olnud, aga selle aja on ikka leidnud, et koos kuskile sõita.»

Naine meenutab, kuidas ükskord öösel üles ärkas. Kell oli juba kolm läbi, aga meest kodus ei olnud. «Istusin jalgratta selga ja läksin otsima. Mõtlesin, et ta on roolis magama jäänud ja kraavi sõitnud. Peeter oli selle aja peale juba teist teed pidi põllult koju tulnud.»

Mõlemad pojad olid suviti isaga kaasas ja hakkasid tööd tegema, niipea kui ramm ja mõistus lubasid.

Poeg Rein Schihalejev ütleb, et tal oli tore lapsepõlv.

«Suvevaheajad elasimegi traktori peal. Ema oli siis lasteaiakasvataja — tema oli tööl. Kombaini kabiin oli suur ja seal sai vahel päev otsa olla. Isa toppis põhukoti täis ja mina magasin kombaini põrandal,» meenutab ta.

Poja arvates on isa kohusetunne imetlemist väärt.

«Kolhoosi ajal juhtus, et masin läks katki. Tavaliselt traktorist jõi terve nädala ja hakkas alles siis vaatama. Isa remontis öö läbi ja hommikuks oli korras. Ta ei saanud magada, kui midagi katki oli,» räägib ta.

Kui küsida, kas nii läbi ja lõhki positiivsel mehel on ka mõni nõrk külg, vastab naine pärast mõningast mõtlemist, et jah: vene ajal kiputi tööde eest maksma pudeliga ning sageli tegid tellija ja tegija selle üheskoos tühjaks.

«Aga sellest veast sai Peeter õige kiiresti üle,» tähendab ta.

Toidu suhtes mees nõudlik ei ole, kuid liha ja kala peavad tal laual olema ja neid tuleb hoolega valida.

«Importsealiha ei kõlba kuskile: pekki ei ole üldse ja tai maitseb nagu puukoor,» laidab Peeter Schihalejev.

Ta kahetseb, et Eestis on maal väiketootmine hääbunud.

«Soomes leidub mõne lehmaga väiketalusid küll, aga meil ei tasu see end ära,» räägib ta. «Varem ei pidanud rohumaid niitma, sest loomad sõid kõik puhtaks. Nüüd makstakse selle eest, et heina maha niidad ja sinnasamasse mädanema jätad.»

Peeter Schihalejev on veendunud, et maal elab veel inimesi, kes on nõus lehma pidama. «Vanasti öeldi, et lehm peab olema, siis on üks palk juures.»

Saunaahju kütab Peeter Schihalejev kaks korda nädalas, sest leil mõjub tervisele hästi. Abikaasa lisab, et pärast laupäevast saunas käiku naudib mees head kalarooga.

Kodutööd on ta endale lihtsaks teinud: näiteks puulõhkumine on mehhaniseeritud. Lapsed käivad tihti kodus ning Skype’iga saab rääkida igal ajal. «Mina kaamerat sisse ei pane, tuba on teinekord koristamata,» viskab mees nalja.

Ainus, mida Ida Schihalejev mehele ette heidab, on see, et too pensionile ei jää. Polli aedades katseid korraldavad teadurid ei taha sellele mõeldagi.

Tagasi üles