«Mis lännu, tuu lännu,» ütleb Aino Nugis

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatuid lugedes läheb Aino Nugisel lisaks prillidele vaja luupi. Teine asi on arvutiga: seal saab teksti nii suureks panna, kui parajasti tarvis on.
Raamatuid lugedes läheb Aino Nugisel lisaks prillidele vaja luupi. Teine asi on arvutiga: seal saab teksti nii suureks panna, kui parajasti tarvis on. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kolmekümnendail aastail olid Rimmus kolm vesiveskit, meierei, kauplus, millel oli mujal neli harupoodi, seltsimaja, raamatukogu, metskond, pritsikuur, sidekontor... Praegu on ainult raamatukogu, mida juhatab 83-aastane Aino Nugis.


Raamatukogugi töötab kõigest nädalalõppudel, sest siis on koolilapsed ja mujal ametis käivad inimesed kodus. Mõistagi tähendab kolm päeva nädalas poolt ametikohta, ehkki Aino Nugist võib raamatukogumajas näha iga päev.

Tänagi peaks ta olema kodus, kuid istub internetitoas laua taga ja naudib, raamat ees, küdevast kaminast hoovavat soojust. Akende taga on hilissügisene sajupäev, mil kogu maailm tundub hall.

Aino Nugis loeb, prillid ees ja luupki käes, Lydia Koidula «Saaremaa onupoega». «See on väga hää tükk ilusate monoloogidega, tahaks selle järgmisena kavva võtta,» ütleb ta.

Praegu õpib Uue-Kariste rahvamaja näitering Aino Nugise käe all Oskar Lutsu «Onu paremaid päevi», kus teeb kaasa seitse inimest.

«Ega nad sindrinahad kodus näitemängu heaks midagi tee — isegi lugema õpime üheskoos. Vahel koguneme siin ja vahel Uue-Karistes. Enne joome teed või kohvi ja sööme midagi soolast ning siis läheb lahti. Need on ilusad esmaspäevaõhtud,» räägib Uue-Kariste näiteringi juhendaja, kellel see harrastus on püsinud veres kooliajast saadik.

See, mil õpitav lavale jõuab, polegi tähtis — võib-olla teatrikuul, märtsis. Esinemine on nagu maasikas tordi peal.

43 aastat raamatukogus

Aino Nugis pidas Pärnu gümnaasiumi lõpetamise järel mitmesuguseid ameteid. Kõigepealt oli ta Abja-Paluojal apteekri abi. Pärast sõda valitses lausa näljaaeg ning naine pole unustanud õndsaid hetki, mil ta nädala normi, terve leivapätsi kätte sai ja käärule soola peale puistas — küll tundus maitsev. Tegelikult oli toonane leib üsna vilets.

Mõne aasta pärast tegutses Aino Nugis juba Pärnumaal õpetajana. Hiljem töötas ta Abja raamatukogus ja kümme aastat Kaarli kaupluses, kuni leidis lõpuks 1967. aastal meelepärase koha Rimmu raamatukogus: kirjandus on tema elus alati aukohal olnud. Polnud oluline, et kodutee oli siis seitse kilomeetrit pikk.

Raamatud paiknesid toona vallamaja teises otsas. Praegu on see hoone remondiga teisenenud, kuid seisab tühi. Raamatukogu koos internetiruumi ja külatoaga asub nüüd põhjalikult ümberehitatud tsaariaegse meierei majas, mis pakkus mõnda aega ulualust ka sidekontorile ja kauplusele.

Endisaegne hiilgus on kadunud

Aino Nugise algatusel paigaldati üsna Rimmu jõe kaldale sopiline must kivi, mis kannab endist hiilgust meenutavat teksti «Sic transit gloria mundi». Otse selle vastas asub piirete ja tantsupõrandaga katusealune, mille kerkimises on samuti olnud mängus tema mõistus ja käsi.

Suvehoone sildilt võib lugeda «Kaarli Valla Karskuse Selts Säde». Seesama selts ehitas kunagi ümbruskonna rahva toel endale seltsitegevuse maja.

Nüüdseks on toonase seltsimaja asukohas peetud mitu külapäeva. Viimane oli 14. augustil. Siis avati raamatukogu seinal ühtlasi tahvel, et Rimmus asutati 1870. aastal lugejate ring. Sellel seisab kolm nime: Mats Laarmann, Mihkel Ilus ja Peeter Ruubel. Niisiis on Rimmu raamatukogu 140-aastane. 43 aastat on selle tegevust korraldanud Aino Nugis.

«Raamatukogu on kokku kuivanud nagu kõik siin Rimmus,» sõnab juhataja murelikult. Riiulid on küll endiselt köiteid täis ning nende arv ületab 10 000 piiri, kuid lugejaid jääb järjest vähemaks. Ainult poolsada on neid, kes sageli sisse astuvad.

Seda suurem rõõm on tal meenutada inimesi, kes aastakümneid tagasi raamatukogu ellu oma jälje jätsid, näiteks Marie Siitamit, kes suri 1993. aastal paar kuud enne saja-aastaseks saamist. Sellest naisest nagu paljudest teistestki Rimmu elanikest on ajaloomapis suur foto.

Aino Nugis on, nagu ta ise ütleb, uurinud Rimmu ajalugu alates Jeesuse sündimise aastast. Ta teab näidata, kus on tolleaegsed ja hilisemad, katkukalmeteks nimetatud matmispaigad. Uuemast ajast oskab ta kõnelda suusõnal ja võib ette anda ka paksu kausta, kus on kirjas sündmused ja nimed ning juures ajaloolised fotod või nende koopiad.

«Seal, kus praegu asub spordiplats, oli kunagi Kaarli kooperatiivi kauplus, millel oli mujal neli harupoodi. Rimmu paisjärve vee jõul töötasid sae- ja jahuveski ning siinse meierei tarbeks lõigati ja koguti keldrisse samalt järvelt jääd. Oli isegi oma elektrijaam,» teab Aino Nugis.

Ta mäletab sellest ajast mõndagi: näiteks seda, et Rimmus oli oma kasukaõmbleja ning rimmulastest jalgpallimängijaid teati ka kodu piirest kaugemal.

Ajapikku on muutunud isegi kohanimed. Aino Nugise ema sündis Uue-Kariste vallas. Hiljem hakkas see koht kandma Rimmu nime ning tuli aeg, mil Rimmus asus Kaarli valla keskus. See oli siis suur koht — seda nimetati isegi alevikuks. Praegu on kõik üks suur Halliste vald.

«Mis lännu, tuu lännu, kik puu om üitskõrd kännu,» lisab ta elutargalt oma lapsepõlvekeeles.

Aino Nugis loodab, et tema lahkumise järel ei jää Rimmu ilma oma raamatukogust — viimsestki elusädemest.

Juhataja ei loobunud ametist, kui haigus jättis ta mõneks ajaks kõnevõimetuks, ega anna alla ka silmaoperatsiooni järel: peale prillide läheb tal lugedes nüüd luupi vaja. Arvuti aitab, sest seal saab panna teksti nii suureks, kui parajasti vaja. Seepärast on tema töölaual kesksel kohal kompuuter, millest vasakul seisab printer ja paremal skänner.

Olude sunnil müüs Aino Nugis maha keset Rimmut asunud korteri ja kolib peatselt Õissu keskküttega majja. Rimmust jääb sinna kõige lühemat teed pidi kaksteist kilomeetrit.

Ent isegi pikk vahemaa ei pane teda veel armsast raamatukogust loobuma. «Teised käivad Rimmust mujale tööle, miks siis mina ei või Õisust Rimmu ametisse tulla — pealegi ainult kolmeks päevaks nädalas,» ütleb ta.

Bussidega on muidugi omaette lugu. Vene ajal sõitnud busse igas suunas mitu korda päevas, praegu pääseb kord päevas Abja-Paluojale ja kord Viljandisse. Valla keskussegi tuleb sõita ümberistumisega.

«Õnneks on neid, kes peavad Rimmut kalliks, kuigi töötavad olude sunnil mujal,» sõnab Aino Nugis. Ta nimetab endist metsnikku Anneli Pälsingit, endist sidekontori juhatajat Marika Raadikut ja Kalev Rangi, kes käib samuti mujal ametis.

«Igavene elu tähendab looduse ringkäiku: lapsed astuvad vanemate asemele,» lisab 83-aastane. Temal on tütar ja kaks lapselast.

ARVAMUS

Anneli Pälsing,
Rimmu elanik

Aino Nugisest rääkides tahaksin kasutada kõiki kauneid sõnu, mida tean.
Ta on avara silmaringiga, suure tahtejõuga, mitmekülgne, otsekohene, väsimatu ideede algataja, positiivne ja särav isiksus — tõeline Rimmu küla hing. Ta teeb kõike loomupärasest tarkusest ning oskab teisigi kultuuritööle kaasa tõmmata. Alati mõtleb ta teistele, olgu siis tegemist laste või eakatega.

Oma tegevusega on ta kogukonna arengule oluliselt kaasa aidanud. Aino oli üks esimesi, kes hakkas kõikideks ettevõtmisteks kirjutama häid projekte. Ta loob ürituste tarbeks rahvalikke ajakajalisi tekste ja värsse, teab palju ümbruskonna ja koduvalla ajaloost, juhib kohalikku pensionäride gruppi ja nii edasi. Auväärses eas proua on alati optimistlik ja lõbus.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles